Hommik alati tuleb liiga vara,
Hiilib hiilib, sala sala.
Veel natukenegi und tahaks,
Kuid vist just seda ta panebki nii pahaks.

Las ma puhkan veel ühe minuti,
Las magus uni voolab läbi une tilguti...
Las ma puhkan,
Las hiljem ohkan...

Ära päike nõnda kiirelt kappa,
Muidu läheb veel seegi kaunis uni rappa.
Ole palun kaugel veel,
Mitte siin, lähedasel teel...

Raske päev on minul ees,
Aju veel nii mitme kauni une sees.
Hetke palun veel sa oota,
Kas seda... võin veel loota?

Ära kiirusta,
Ära aega kriimusta.
Lisa palun üks väike tund,
Et nautida saaks seda mõnusat und.
Palun mind aita,
Ära lase seda mõtet maha laita!
Jäta mind siia,
Lase mõnel hilisemal ajal mind ära viia.

Kuid ikkagi hommikul sa kiusad mind,
Vist liig hästi tead mis on magusa une hind.
Tahan ju veel magada,
Aga sina tõttad nõnda armuta...

Kes sind tahab?
Millal sina üldse magad?
Kas sul midagi paremat teha pole?
Miks peab varajane tund olema alati nõnda kole...

Anna palun mulle veel üks minut,
Ainult seda,
Palun mina sinult...