Peas kuulen merelaineid,
Kuid ei näe kus olid minu vead.
Nagu tuul mu juuste kohal,
Nagu valguv vesi jalge all,
Kõik on läinud,
Kõik on kaugel.
Meeled segamini,
Ning mälu,
Vist ammu unustatud.

Mäletan veel sind.
Mäletan veel mind.
Mälestus vist juba tolmu kogub.
Ja uus mõte soigu vajub.

See ei olnud minu koht,
See ei olnud minu teha.
Viga tuli,
Ning minema sind viis.
Miski muutus minus.
Maailm järsku külmaks jäi,
Mingi asi siis otsa sai...

Sulen silmad,
Ning meenutan
Olen kaugel,
Kusagil kus olnud pole.
Seal on mul hea,
Seda ainult tean

Kuid sinna kohta omas peas,
Vist ei leia.
Kunagi.
Sinna tahan,
Jalad sinna veavad.
Kuid kaugeneb see minust,
Nagu mälestus sinust...

Kus on hea?
Seda veel ei tea...
Kõnnin jooksen silmad kinni,
Iga päev. Pea liiva alla peidan,
Et ei tunneks, teaks, mõtleks.
Muuta tahan seda,
Oma elukest, üürikest.

Mäletan sind,
Pildid on juba must-valged,
Hägused.
Võib olla polnud seda kunagi,
Välja mõelnud üksik pea
Ja üksik süda.

Andesta,
Kui polnud sina,
Polnud mina.
Alla tuult pöörab ka teine nina.

Las need lained olla,
Meenutavad mind õnnest,
Mida pole olnud.
Vist kunagi tulemata,
Maha matab
Kaugesse metsa ka minu õnn.

Teed ei ristu,
Vaid kaugenevad.
Hall ümbrus mind ükskõikseks vist teeb,
Pole enam näha selget teed.

Sulen silmad,
Kuulan tuult.
Temagi midagi tarka enam öelda ei oska.
Vist aeg on lõppemas,
Mõte kaob ja mõte vajub,
Mõistust kasutamata jätavad minu ajud.

Head aega ka sulle,
Lähen nüüd.
Olen rahul selle otsinguga,
Kas leian,
Ilmselt mitte.
Vähemalt igavuse kätte suremas mind,
Te kallikesed ei näe.