Kas sa kuuled?
Väike hääl,
Vaikselt kõrbes sinu nime hüüab?

Vaikne,
Nii uskumatult vaikne.
Kuid valjemaks ta muutub.
Iga päevaga ta kasvab.

Kaugelt näed,
Sa viirastust vaid.
Ta läbib mitmeid maid...

Sinu nimi,
Sinu nimi.
Ning varsti ta ongi,
Päris sinu ligi.

See mõte lihtsalt ära ei kao.
Kuigi ära pöörad pea ning teed pelgliku näo.
Vaikselt poeb ta selgapidi ülesse.
Istub sulle kuklasse.
Tasa ta sosistab.

Kuid lahti sa enam ei saa.
Mõte jääbki sinna.
Ei mõista sa ennast veel.
Sinna oled alles poolel teel...

Sosistab.
Iga päev ta ju sosistab.
Kratsid kukalt,
Ära ei ta lähe.
Nüüd ta ongi
Vist jäänud sinu pähe...