Kaotasin pea,
Vist selles tegin vea.
Otsisin midagi head,
Aga seda vist juba tead...

Mõtlesin sinu peale,
Ning ilmselt enda poolt tehtud veale.
Parandamisele see vist ei kuulu,
Ära peita seda ei saa -
See ei tuuldu.

Ah,
Räägin lolli juttu.
Juba ammu oleks pidanud minema tuttu.
Kuid süda keeb,
Nagu kevadised veed.

Mõtlen vaid sinust.
Ning lollisti loodan,
Et sinagi minust.

Kuid tean,
Ma tean.
Märgid räägivad oma keelt.
Oled vist ära pööranud sellelt teelt...

Pimeduses üksi istun,
Oma mõtteid mõlgutan...
Sinu kõrval olla tahaks,
Sinu käte vahel muutuks ma vahaks...

Lootus sureb viimasena,
Mõistus läheb esimesena...
Kuid sina,
Ilmselt ei tule...
Nii siis olen,
Pimeduses üksi...
Vist keerasin kõik jälle tuksi.

Jah,
Ei oska ma olla.
Vist nii,
Nagu sooviksid.
Hoian ennast tagasi,
Et ei teeks midagi valesti.

Hoian kaugel end,
Nagu suvine kure lend.
Aga lähedale ei lase mind.
Mis küll on sinu armastuse hind...

Räägi juttu maast ja taevast,
Räägime juttu maast ja laudast.
Jutt vist takerdub kurku,
Või keele taha.
Teadmata süüst...

Mis see olla võib?
Miks tummaks mind lõid...
Arvan nii,
Et korra veel seisad ka siin.

Usun,
Et üksi ikka olema ei pea,
Ning korrigeerin oma vea.
Sinust ma väga hoolin,
Loodan,
Et seda tead...