Kui vahest kaotan pea,
siis ennast hoia
ja seda tea.
Vahel laheb hästi,
vahest lihtsalt ei vea.

Kõik need päevad mind läbi veavad
kõik need võõrad näod mind kuskilt teavad.
Ei karda ma homset,
sest eilset ei mäleta.

Naerulsui ma ringi käin,
natuke imelik ka kindlalt näin.
Ei hooli ma sellest,
sest siin ma olen,
suur ja kole,
surd ma pole.
Olemas,
natuke seiklemas

ära karda,
homne ka sind ara ei söö.
Mingi nolk sind maha ei löö.

Tuleb see,
kes tulema peab.
Sina oma väikest pead sellega murdma ei pea
eks elu murrab selle hiljem.
Vaikselt.
Nurga taga.

Aga tsau.
Siin ma olen.
Ringi ma käin.
Ja ikka,
natuke hull ma näin.