Kord tuleb see aeg,
Millal minu jõud ka raugeb.
Ning keegi teine lõpetab mu laused.
Siis kui väsimus kasvab üle pea,
Ning ma ei tea -
Mis on vale, mis hea.

Kord mu päike kustub,
Kuivab ära, ning kaotab pea.
Pimedus kasvab,
Ületamatuks saavad mäed.

Kord see tuul ei ole enam värske,
Igal pool näen ainult keelumärke.
Ning ühtegi sõbralikku nägu,
Mu teele ei satu.

Kord mu suu enam sõnu ei lausu,
Enam isegi ei lahku,
Tagavarapääsuvälja kaudu.
Tuul on külm,

Ning kord mu keha,
Külma ei tunne.
Vihma sajab, kui tal pole vahet.
Tulgu kas või rahet.

Kord mu hing on vaba,
Viibutab nagu rõõmus koerasaba.
Roheline on see tee,
Mis sõidutab mind üle toonelavee.