Loodan, et sa ei pane pahaks,
Kui tuhat ilusat sõna sulle öelda tahaks

Vist ilmselt mul kirjutada kergem,
(Pilt tundub nii kuidagi selgem,
Sellest kirjutadagi vist kõhklen),
Kui öelda, et sinust ma aina mõtlen.

Et see süda taas tuhandeteks kildudeks ei purune.
Loodan et minu kaunid sõnad sinule ei unune,
Lihtsalt kurtidele kõrvadele ei lange.
Või astusin ma jälle tõesti uude pange...

Elu pettumusi täis,
Vahete vahel keegi nagu vaatamas käis...
Kuid ära nad läksid
Mind täitsa üksi jätsid.

Arvasin, et tunded on surnud mu sees,
Kuid ilmselt tol õhtul oli midagi selles kihisevas vees,
Mis äratas need tunded minus,
Ning loodan et midagi ka sinus.

Vist mu meel natukene ehmus,
Kui mõtlesin, ning mulle selgus -
Et midagi rohkemat kui ühte ööd soovin,
See kord midagi pikemat proovin.

Vabandan, kui minu mõtted on liiga kaugele lennanud,
Ning oma viisakusega ainult minu fantaasiat oled aidanud...
Arvasin, et olen romantikast paranenud,
Et elu on mind piisavalt alandanud.

On vist õitsele puhkemas taas see roos,
Mis mu südant mitmel korral enne üles poos.
Pole siin tegelt kellegi viga,
Eks südant ainult karastab see iga...

See minu vaike kunstihing,
Võib olla nii väga ei haara sind.
Mu peas vist jah, asjad kaivad natuke teist moodi,
Aga noh - selliseks mind ilmselt loodi.

Mitmeid värve on toonud ta minu maailma,
Kuid palju pimedust on loonud ka.
Eks me otsime ja otsime,
Kuid päeva lõpus ikka tühja peeglisse vaatame.

Olen väsinud üksi ärkamast.
Mitte et kardaksin öist pimedust,
Vaid et üksindus ilmselt mind hulluks teeb,
Vaikus aina kõvemaks ja kõvemaks keeb.

Elu tuleb käia oma rada,
Mitte minevikku nutta taga.
Sellest võimalusest kohe haaraksin,
Kui mind vastu võtaksid.

Mis toob see homne päev?
Eks seegi varsti mööda läeb.
Kuid eks ole raskem üksi vastu minna,
Suunduda kaugusesse, kuhugi sinna,
Kus on parem olla kahekesi,
Ning tunduks soojem see külm elu vesi.