Hommik alati tuleb liiga vara,
Hiilib hiilib, sala sala.
Veel natukenegi und tahaks,
Kuid vist just seda ta panebki nii pahaks.

Las ma puhkan veel ühe minuti,
Las magus uni voolab läbi une tilguti...
Las ma puhkan,
Las hiljem ohkan...

Ära päike nõnda kiirelt kappa,
Muidu läheb veel seegi kaunis uni rappa.
Ole palun kaugel veel,
Mitte siin, lähedasel teel...

Raske päev on minul ees,
Aju veel nii mitme kauni une sees.
Hetke palun veel sa oota,
Kas seda... võin veel loota?

Ära kiirusta,
Ära aega kriimusta.
Lisa palun üks väike tund,
Et nautida saaks seda mõnusat und.
Palun mind aita,
Ära lase seda mõtet maha laita!
Jäta mind siia,
Lase mõnel hilisemal ajal mind ära viia.

Kuid ikkagi hommikul sa kiusad mind,
Vist liig hästi tead mis on magusa une hind.
Tahan ju veel magada,
Aga sina tõttad nõnda armuta...

Kes sind tahab?
Millal sina üldse magad?
Kas sul midagi paremat teha pole?
Miks peab varajane tund olema alati nõnda kole...

Anna palun mulle veel üks minut,
Ainult seda,
Palun mina sinult...

Loodan, et sa ei pane pahaks,
Kui tuhat ilusat sõna sulle öelda tahaks

Vist ilmselt mul kirjutada kergem,
(Pilt tundub nii kuidagi selgem,
Sellest kirjutadagi vist kõhklen),
Kui öelda, et sinust ma aina mõtlen.

Et see süda taas tuhandeteks kildudeks ei purune.
Loodan et minu kaunid sõnad sinule ei unune,
Lihtsalt kurtidele kõrvadele ei lange.
Või astusin ma jälle tõesti uude pange...

Elu pettumusi täis,
Vahete vahel keegi nagu vaatamas käis...
Kuid ära nad läksid
Mind täitsa üksi jätsid.

Arvasin, et tunded on surnud mu sees,
Kuid ilmselt tol õhtul oli midagi selles kihisevas vees,
Mis äratas need tunded minus,
Ning loodan et midagi ka sinus.

Vist mu meel natukene ehmus,
Kui mõtlesin, ning mulle selgus -
Et midagi rohkemat kui ühte ööd soovin,
See kord midagi pikemat proovin.

Vabandan, kui minu mõtted on liiga kaugele lennanud,
Ning oma viisakusega ainult minu fantaasiat oled aidanud...
Arvasin, et olen romantikast paranenud,
Et elu on mind piisavalt alandanud.

On vist õitsele puhkemas taas see roos,
Mis mu südant mitmel korral enne üles poos.
Pole siin tegelt kellegi viga,
Eks südant ainult karastab see iga...

See minu vaike kunstihing,
Võib olla nii väga ei haara sind.
Mu peas vist jah, asjad kaivad natuke teist moodi,
Aga noh - selliseks mind ilmselt loodi.

Mitmeid värve on toonud ta minu maailma,
Kuid palju pimedust on loonud ka.
Eks me otsime ja otsime,
Kuid päeva lõpus ikka tühja peeglisse vaatame.

Olen väsinud üksi ärkamast.
Mitte et kardaksin öist pimedust,
Vaid et üksindus ilmselt mind hulluks teeb,
Vaikus aina kõvemaks ja kõvemaks keeb.

Elu tuleb käia oma rada,
Mitte minevikku nutta taga.
Sellest võimalusest kohe haaraksin,
Kui mind vastu võtaksid.

Mis toob see homne päev?
Eks seegi varsti mööda läeb.
Kuid eks ole raskem üksi vastu minna,
Suunduda kaugusesse, kuhugi sinna,
Kus on parem olla kahekesi,
Ning tunduks soojem see külm elu vesi.

Päikene just loojus,
Ning metsa taha kadus päeva viimne soojus.

Vist öö on tulemas külm
Sellega saabub päeva surm.

Vaatan kõrgusesse taeva,
Vaikselt möödumas näen tähelaeva.
Kaugusesse kaob ka tema,
Teda igatsema ei hakka, ega.

Silmad varsti sulgema pean,
Ennast vaikselt magama juba vean.
Mõtted veel päeva tegudes,
Ning ka osaliselt teiste eludes.

Head ööd,
Kõik päeva lõpetama tööd!
Homme on uus päev,
Kuid mööda seegi läeb.

Ootama jään vaid päikest,
Mitte suurt, võib olla väikest.
Üles mind soojenda,
Et mu mõtted mind ei morjenda.
Et nautida võiksin sinust,
Naeratusest ning silma ilust.

Vaikselt teki alla poen,
Veel sekundeidki loen,
Päev on läbi.
Kännust kaugele ei kukkunud ka see käbi.
Pea pööran ära,
Et varsti saaks jälle näha sinu silme sära.

Kaotasin pea,
Vist selles tegin vea.
Otsisin midagi head,
Aga seda vist juba tead...

Mõtlesin sinu peale,
Ning ilmselt enda poolt tehtud veale.
Parandamisele see vist ei kuulu,
Ära peita seda ei saa -
See ei tuuldu.

Ah,
Räägin lolli juttu.
Juba ammu oleks pidanud minema tuttu.
Kuid süda keeb,
Nagu kevadised veed.

Mõtlen vaid sinust.
Ning lollisti loodan,
Et sinagi minust.

Kuid tean,
Ma tean.
Märgid räägivad oma keelt.
Oled vist ära pööranud sellelt teelt...

Pimeduses üksi istun,
Oma mõtteid mõlgutan...
Sinu kõrval olla tahaks,
Sinu käte vahel muutuks ma vahaks...

Lootus sureb viimasena,
Mõistus läheb esimesena...
Kuid sina,
Ilmselt ei tule...
Nii siis olen,
Pimeduses üksi...
Vist keerasin kõik jälle tuksi.

Jah,
Ei oska ma olla.
Vist nii,
Nagu sooviksid.
Hoian ennast tagasi,
Et ei teeks midagi valesti.

Hoian kaugel end,
Nagu suvine kure lend.
Aga lähedale ei lase mind.
Mis küll on sinu armastuse hind...

Räägi juttu maast ja taevast,
Räägime juttu maast ja laudast.
Jutt vist takerdub kurku,
Või keele taha.
Teadmata süüst...

Mis see olla võib?
Miks tummaks mind lõid...
Arvan nii,
Et korra veel seisad ka siin.

Usun,
Et üksi ikka olema ei pea,
Ning korrigeerin oma vea.
Sinust ma väga hoolin,
Loodan,
Et seda tead...

I wanted you,
I thought that you were going to save me
But you just played me
You just played me...

Falling again,
To the big fat hole.
Full of lies and tears.

The moments were glad,
But now my mind is filled
With angst and depair...
I thought that we would make a perfect pair.

Life's a bitch.
And then you die.
I just wanted to have something
Better in between.
Something worth a while.
Something beautiful.

But hey,
I am growing older every day.
And the road I'm on turns away
From the good.
Thought that there is where I should
Stay and be...

Going away,
Going astray.
Going crazy.
Growing cold.

Still the need of being good,
Is somewhere deep,
And someday will reign
Over my darkened mind.
Thought then,
I will be less kind.

I guess...
You still I chase...

Me ikka jõlgume nende inimeste taga,
Kellele ütleks, et neid üldse ei taha.
Selleks astume üle oma enda varju,
Hammustame huult, ning välja ei karju.

Mis küll on see õnne valem?
Kuidas oleks nii, et oleks palju parem?
Täna ei tundu olema eriti hea.
Võib olla homme, ma ei tea...

Süda on pika mäluga,
Siis oli mõistus liiga lühikese aruga.
Tunded välja koorusid.
Arvasin tõesti, et minust hoolisid...

Mööda on läinud palju aega.
Nii mõnigi hing leidnud enda tee taeva.
Aga süda ikka ei parane.
Pole innovatiivne, ei arene.

Piisab ühest hetkest, ühest pilgust.
Et aru saada valust, kohest selgust.
Aeg vahete vahel ei paranda haavu.
Mõni kord kõik hästi ei laabu.

Mõni kord süda lihtsalt valutab ja valutab.
Omaette tundeid arutab ja arutab.
Lahti ma sellest ju ei saa.
Tahaks lõpuks olla rahul ma...

Aeg loodetavasti parandab haavad.
Võib olla ikka kõik kunagi terveks saavad.
Mööda läeb see hingepiin.
Ning leian uue sinu siin.

What's the price of love these days,
As we seem to drift,
To our own separate ways.

I used to dream,
But now,
My heart is filled with fear.

Growing cold,
Growing old.
By myself,
With no help...

Where is this world going to?
Somewhere along the way,
I guess I lost you.

Or I just lost my head,
Though I just wanted you to my bed.
Life is sad...
And the weather is turning quite bad.

I guess there is a storm coming up,
I guess I just had enough.
I'll wait for the rain,
Maybe it will wash away my pain.

Heart is growing colder,
As we are not getting closer.
Through the fog I see your spirit,
I whisper your name,
But you don't hear it....

I call you out,
Your name I shout.
But your heart is cold.
Not for me to hold...

I will close my eyes.
Still wanting to believe your sweet little lies.
I need you beside me.
I want you to find me.

Guide me through the darkness,
I feel alone and helpless....

Karjuv vaikus
Ei ava neid paiku,
Kus tahaks puhata,
Mitte kui midagi ütelda.

Hiilgav üksindus
Ei ava kohti,
Kus sinuga tahaks istuda
Ning juua kohvi.

Värviline hallollus
Ei ava mu silmi,
Mu hing ei hoia kinni.
Sellest siin mis mul ei ole...

Silmad sulgen,
Kuid kõike tean.
Kogu seda koormat
Endaga kaasa vean.

Naerunägusid ei huvita
Elu pahupool,
Koht kus sööbivad pahad lood.
Sukad on pisaraist,
Ning hinge üksindus neid üksinda vaid koob.

Roheline kevad
Lume alla peitun'd on.
Sündivad mõtted
Kui süütama lõkked...

Igavikuline tee,
Teisel pool tuulist külma põldu
Vist ootab mind see.
Eos hukub püüd.
Vaid tuulde kostab
Minu vaikne hüüd.

Vastu halli seina vajun,
Kord selle osaks saan.
Hing vist tuikleb,
Vastu ta veel puikleb.

Kord raugeb jõud,
Nagu jõesängis kevadjää,
Järgi jääb hingepõud.
Kuivab noorelt igasugu hää...

Peas kuulen merelaineid,
Kuid ei näe kus olid minu vead.
Nagu tuul mu juuste kohal,
Nagu valguv vesi jalge all,
Kõik on läinud,
Kõik on kaugel.
Meeled segamini,
Ning mälu,
Vist ammu unustatud.

Mäletan veel sind.
Mäletan veel mind.
Mälestus vist juba tolmu kogub.
Ja uus mõte soigu vajub.

See ei olnud minu koht,
See ei olnud minu teha.
Viga tuli,
Ning minema sind viis.
Miski muutus minus.
Maailm järsku külmaks jäi,
Mingi asi siis otsa sai...

Sulen silmad,
Ning meenutan
Olen kaugel,
Kusagil kus olnud pole.
Seal on mul hea,
Seda ainult tean

Kuid sinna kohta omas peas,
Vist ei leia.
Kunagi.
Sinna tahan,
Jalad sinna veavad.
Kuid kaugeneb see minust,
Nagu mälestus sinust...

Kus on hea?
Seda veel ei tea...
Kõnnin jooksen silmad kinni,
Iga päev. Pea liiva alla peidan,
Et ei tunneks, teaks, mõtleks.
Muuta tahan seda,
Oma elukest, üürikest.

Mäletan sind,
Pildid on juba must-valged,
Hägused.
Võib olla polnud seda kunagi,
Välja mõelnud üksik pea
Ja üksik süda.

Andesta,
Kui polnud sina,
Polnud mina.
Alla tuult pöörab ka teine nina.

Las need lained olla,
Meenutavad mind õnnest,
Mida pole olnud.
Vist kunagi tulemata,
Maha matab
Kaugesse metsa ka minu õnn.

Teed ei ristu,
Vaid kaugenevad.
Hall ümbrus mind ükskõikseks vist teeb,
Pole enam näha selget teed.

Sulen silmad,
Kuulan tuult.
Temagi midagi tarka enam öelda ei oska.
Vist aeg on lõppemas,
Mõte kaob ja mõte vajub,
Mõistust kasutamata jätavad minu ajud.

Head aega ka sulle,
Lähen nüüd.
Olen rahul selle otsinguga,
Kas leian,
Ilmselt mitte.
Vähemalt igavuse kätte suremas mind,
Te kallikesed ei näe.

Hoia mind,
Ja ütle et kõik on hästi.
Ära lase mind lahti,
Sest kardan et muidu kukun,
Sügavamele kui kust üles tõusta jaksan,

Hoia kinni mu silmi,
Sest ei jaksa näha kõike kurja,
Kõike armastust purunemas mu ümber.
Hoia kinni...

Kui kukkuma peaksin,
Siis mind ei leidu enam
Läinud ma olen,
Ning pargis ainult tuul kohiseb.

Hoia mind nii,
Nagu homset ei tule.
Lihtsalt oma silmad sule.
Üksinda uskuda ma ei suuda,
Et paremaks midagi me ei muuda.
Hoia kinni sellest pildist,
Nagu oma viimasest barrikaadi sildist.

Hoia mu kätt,
Tugevasti.
Muidu kaon ma ära,
Vaenu ja viha sisse.
Sealt ma tagasi tulla ei suuda.

Mu südamest kinni hoia,
Puhu armastust ta sisse.
Muidu lihtsalt verd ta pritsiks.
Muuda paremaks mu teed,
Just need samad ja just need,
Mis heaks teevad kõik mu tegemata teod.

Hoia mind,
Nagu homset ei tuleks.
Koos tugevamad oleme,
Sest üksi kokku kukuksin ma...

Ära nuta,
Mu väike sõber,
Külm ja kole,
Ei kesta igavesti.

Ära karju,
Mu nõrk sõber,
Sest pimeduse varjudest,
On suurem õigluse valgus.

Ära nuta,
Mu väike Justice,
Sest kord sindki jälle jalgadele tõe'stakse.

Ära karda,
Homini nõrk ja tugev,
Pimedus seda teed ei sule.

Tuleb veel päev,
Kui õiglus jalutab,
Oma võluväge viibutab,
Ning puhub ära,
Need pimedad juured.

Ära karda, mu väike sõber,
Siis kui kadunud on kõik su jõud,
Ootab sind ees ainult uusim tõus.

Õnnetu armastuse pudelisse peitsin.
Eile kahjuks selle üles leidsin.
Endale vist ei andnud aru.
Järgmisel hommikul paras peavalu...

Tahaks unustada tunded,
Unistused ning ka mõtted.
Aga hing sind igatseb.
Süda sinuta kiratseb.

Alla ei taha see kord vanduda.
Monotoonsusesse valguda.
Tahan olla sinuga õnnelik.
Tahan sind ja see on vajalik.

Üksiku elu,
Täis see melu?
Hommikul üksi üles ärkan,
Patja märga jälle enda kõrval märkan.

Vana ja väsinud.
Järgi vaid räbalad.
Tahtsin kinni hoida unistusest.
Aga leidsin pudeli sisu unustusest.

Igatsust see tappa ei suuda.
Maailmat ka paremaks ei muuda.
Sind ma ikka tahan.
Sind ma ikka igatsen...

Kas sa kuuled?
Väike hääl,
Vaikselt kõrbes sinu nime hüüab?

Vaikne,
Nii uskumatult vaikne.
Kuid valjemaks ta muutub.
Iga päevaga ta kasvab.

Kaugelt näed,
Sa viirastust vaid.
Ta läbib mitmeid maid...

Sinu nimi,
Sinu nimi.
Ning varsti ta ongi,
Päris sinu ligi.

See mõte lihtsalt ära ei kao.
Kuigi ära pöörad pea ning teed pelgliku näo.
Vaikselt poeb ta selgapidi ülesse.
Istub sulle kuklasse.
Tasa ta sosistab.

Kuid lahti sa enam ei saa.
Mõte jääbki sinna.
Ei mõista sa ennast veel.
Sinna oled alles poolel teel...

Sosistab.
Iga päev ta ju sosistab.
Kratsid kukalt,
Ära ei ta lähe.
Nüüd ta ongi
Vist jäänud sinu pähe...

Kurbusel on mitu nägu.
Üksindusel mitu tegu.
Valu ainult ei valuta,
Vaid vahest ka armastab...

Sinine meri,
Liialt tuttav
Nagu endas voolav veri.
Üksikud lained,
Mõningased hetked kained...

Kurbuse mitu nägu,
Nagu metsas istuv kägu.
Kord lähemal,
Kord kaugemal.
Kuid alati olemas.
Sügaval südames.

Valu,
Andeks ei palu.
Ta astub sisse.
Jääb elama su mõtetesse.
Katab elutoas laua.
Ning ettevalmistab vaikselt sinu haua.

Kord tuleb see aeg,
Millal minu jõud ka raugeb.
Ning keegi teine lõpetab mu laused.
Siis kui väsimus kasvab üle pea,
Ning ma ei tea -
Mis on vale, mis hea.

Kord mu päike kustub,
Kuivab ära, ning kaotab pea.
Pimedus kasvab,
Ületamatuks saavad mäed.

Kord see tuul ei ole enam värske,
Igal pool näen ainult keelumärke.
Ning ühtegi sõbralikku nägu,
Mu teele ei satu.

Kord mu suu enam sõnu ei lausu,
Enam isegi ei lahku,
Tagavarapääsuvälja kaudu.
Tuul on külm,

Ning kord mu keha,
Külma ei tunne.
Vihma sajab, kui tal pole vahet.
Tulgu kas või rahet.

Kord mu hing on vaba,
Viibutab nagu rõõmus koerasaba.
Roheline on see tee,
Mis sõidutab mind üle toonelavee.

Kui vahest kaotan pea,
siis ennast hoia
ja seda tea.
Vahel laheb hästi,
vahest lihtsalt ei vea.

Kõik need päevad mind läbi veavad
kõik need võõrad näod mind kuskilt teavad.
Ei karda ma homset,
sest eilset ei mäleta.

Naerulsui ma ringi käin,
natuke imelik ka kindlalt näin.
Ei hooli ma sellest,
sest siin ma olen,
suur ja kole,
surd ma pole.
Olemas,
natuke seiklemas

ära karda,
homne ka sind ara ei söö.
Mingi nolk sind maha ei löö.

Tuleb see,
kes tulema peab.
Sina oma väikest pead sellega murdma ei pea
eks elu murrab selle hiljem.
Vaikselt.
Nurga taga.

Aga tsau.
Siin ma olen.
Ringi ma käin.
Ja ikka,
natuke hull ma näin.

Ära karda,
Ei nuta ma enam keset ööd,
Tegemata ei jäta enam mingit tööd.
Vist edasi nüüd liikusin,
Edasi poole mööda teed kiikusin.

Vist polegi see taevas nõnda halb.
Ka pilgu vahel üles poole tõstan.
Edasi ma lähen, ning ei karda.
Hingekülmus lõpuks üles sulanud on.
Vaatan ringi ning mõistan et taevas on ikka sinine,
Ning asflalt must.
Mõistus mõistab,
Ning kingad edasi mind viivad.

Kartsin,
Et sinna ma jäängi,
Muutmatuna külmub hing.
Taevas ainult pilves ning vihma vaid sajab,
Ja maailm ei vasta ka siis kui keegi abi vajab.

Kas sa tead

Sule mõistus,
Sulen silmad.
Sind siin ei ole,
Kuid sind vaid näen

Olen loll,
Olen hull,
Kuid sind ei unusta.
Miks mu pea nii paks on,
Miks süda järgi ei anna?

Mis olen teinud valesti,
Mis sind ära peletas?
Miks ei olnud mina sulle see õige?

Silmad sulen,
Unustada püüan,
Kuid see ju ei aita.
Sina ikka laugude all oled.

Nagu vaim,
Nagu nõiarohi, kuhugi ei kao.
Nagu mürk, mis veenides mul voolab,
Ikka siin sa oled.
Anna mulle rahu,
Ainult seda palun.

Aga ikka sinu järgi igatsen,
Sinust ilma olla ei saa,
Midagi muud ma ei tea ning ei taha ka.

Viska mind ära,
Mind põrgusse saada,
Vihka mind,,,
Kuid sind ikka ihkab minu hing.

Mürk,
Miks ei tapa sa mind?
Mis on lõpuks õnneliku hinge hind?
Kas piisavalt ei ole olnud magamatuid öid?
Närvilisi päevi ning mõtetuid öid?

Anna mulle asu,
Anna mulle rahu.
Tean,
Et viirastus mu öös sa oled vaid,
Aga sind ma otsin mööda taevapiiri ning mööda väreleivaid maid.