Täiuslikke inimesi pole,
Kole tõdemus, kas pole?
Otsid täiuslikkust?
Leiad selle igavikust.

Samamoodi lõigates,
Veritsen ma.
Naerulsui hõigates,
Rõõmu tunnen ka.

Ja vigu ma teen.
Vahetevahel lausa üle keen.
Ütlen vahel valesti.
Mõista võib mind kahesti.

Ja täiuslik ma pole.
Fakt ise pole uskumatult kole.
Tere, olen inimene,
Mõtlev, väike poisikene.

Unustan vist tihti ära,
Selle maailma kullasära.
Otsin midagi, mida leia ei ma.
Aga ilma selleta just hingata ei saa.

Vaikselt mina kannatan.
Inspiratsiooni sellest ammutan.
Endale aga haiget teen.
Ja lõpuks jälle vaikib keel.

Olen vigasid täis.
Kas nii ka kaugemalt see näis?
Unistaja surematu.
Tasakaal nii olematu...