Kurbuse peitsin jälle klaasi taha.
Mõistuse lasin ma kohe maha.
Head aega terve meel!
Ja siit tuleb see seletamatu keel...

Süda peitis mõistuse luku taha.
Rohkem ma tegelt üldse teada ei taha.
Aga teised näevad.
Kuidagi minust vaid mööda läevad.

Oh, terve mõistus tule koju!
Tee normaalseks ka selle poju.
Ja nii siis ma edasi astun.
Tervemat pilti luua katsun.