Kuula ühte vaikset häält.
Vist tuulde ta täna takerdub.
Pööra pea ja ära jookse ära.
Ole siin, sind mul on vaja.

Istun vaid siin ja mõtteid mõtlen.
Kaalun neid ja kinni seon.
Peidan ära.
Ja neid ei leia ka mitte hommikune päikesesära.

Vaikus siin vist tapab mind.
Vaid päike mu põske paitab.
Kes mind homsesse aitab?
Sosistan ja see tuulde kaob.

Kes kuuleks hüüdja häält kõrbes?
Kiire kiire ning mind ju pole.
Maailm on ilus,
Armasta seda kohe.

Arvan teisiti,
Mõtlen vist tõesti nii.
Vaikselt edasi karjun.
Kuula ohet,
Seda kadunud tuulelohet.