Süda,
Jälle karastan ma sind.
Sa oled väike,
Sa oled kole.
Arme täis sa vaid nüüd oled.

Nii mitu korda seda kokku liiminud,
Ja puruks jälle kukkund sa.
Mudas, ja kivise kalda peal.
Tükkidena, lebad seal.

Ja sinu jälle üles korjan.
Kokku klopsin.
Vahet ju pole,
Sa oled juba niigi kole.

Kriimustusi külgedel,
Osalenud mängudel,
Kust võitjana,
Ei väljunud sa.

Anna andeks,
Et loll ma olen.
Vaatan ringi
Ning valu sulle vaid teen.

Sind ära ma ei viska.
See ei käi nii lihtsalt.
Sa oled katki
Ja sa oled kole.
Aga ega see ju maailma lõpp ei ole.
Sa kukud jälle,
Et järgmisel korral tükkideks kukkuda taas.
Ning oledki üksi, lebad maas.
Killud laiali, igal pool.
Sina oledki, maa sool.

Ja ma kasvatasin südame tugevaks,
Asju mitmeti lugevaks.
Sest sina olid tuul,
Leht langeval puul.
Siin sa kunagi olid.
Aga ära sa kolid.

Südamelt eemale peletasin haid.
Süda, liiga haiget sa said.
Tuhandeks tükiks sa kukkusid.
Liiga mitu korda hukkusid.

Ja ütlesin ma vaid,
Haiget sa väikene said.
Siin olid sina,
Kuid sinu jaoks mitte mina.

Ootan aega,
Kui näen oma valget laeva.
Nagu päikest tõusvat,
Mu süda näeb ikka nõudvat.
Seda mida ei saa.
Seda ihkan ma.

Ja liimin ta kokku.
Ei tõmba samasse lohku.
Seda luban,
Kui seda suudan.
Lubada ju ei saa,
Kuid mitte selleta ka elada.

Ja su taas ümber kasvatan.
Enne kui õide jälle lahvatan.
Meenutan endale neid okkaid teravaid,
Mida siis tunda said.

Möödunud elu unustada proovin,
Uuelt sibulalt uue kihi koorin.
See mis oli,
Minevikku jääb.
Läbikukkumised,
Oma käe läbi hukkumised.

Leida proovin midagi muud.
Midagi paremat, midagi uut.
Pööran nina sinna,
Kuhu tahan minna.

Liiga kaua ootasin,
Seda valget laeva.
Liiga kaua kaevasin,
Vaid endale ma hauda.

Kõik ju seal siis paha polnud.
Kuid sind seal ei olnud,
Sind ma ei leidnud.
Võõras omas kodus ma olin.
Seepärast nüüd mujale kolin.

Päike nüüd paistab mu paremal käel,
Ellu jäin imekombel, mingil ime väel.
Unustada kõike ma ju lihtsalt ei saa.
Külla aga luku taha sulgeda.
Mineviku sinna jätan.
Kõik vana sinna matan.
Elu vana, head aega!
Liiga kaua ootasin ma valget laeva.

Täiuslikke inimesi pole,
Kole tõdemus, kas pole?
Otsid täiuslikkust?
Leiad selle igavikust.

Samamoodi lõigates,
Veritsen ma.
Naerulsui hõigates,
Rõõmu tunnen ka.

Ja vigu ma teen.
Vahetevahel lausa üle keen.
Ütlen vahel valesti.
Mõista võib mind kahesti.

Ja täiuslik ma pole.
Fakt ise pole uskumatult kole.
Tere, olen inimene,
Mõtlev, väike poisikene.

Unustan vist tihti ära,
Selle maailma kullasära.
Otsin midagi, mida leia ei ma.
Aga ilma selleta just hingata ei saa.

Vaikselt mina kannatan.
Inspiratsiooni sellest ammutan.
Endale aga haiget teen.
Ja lõpuks jälle vaikib keel.

Olen vigasid täis.
Kas nii ka kaugemalt see näis?
Unistaja surematu.
Tasakaal nii olematu...

Kuula ühte vaikset häält.
Vist tuulde ta täna takerdub.
Pööra pea ja ära jookse ära.
Ole siin, sind mul on vaja.

Istun vaid siin ja mõtteid mõtlen.
Kaalun neid ja kinni seon.
Peidan ära.
Ja neid ei leia ka mitte hommikune päikesesära.

Vaikus siin vist tapab mind.
Vaid päike mu põske paitab.
Kes mind homsesse aitab?
Sosistan ja see tuulde kaob.

Kes kuuleks hüüdja häält kõrbes?
Kiire kiire ning mind ju pole.
Maailm on ilus,
Armasta seda kohe.

Arvan teisiti,
Mõtlen vist tõesti nii.
Vaikselt edasi karjun.
Kuula ohet,
Seda kadunud tuulelohet.

Kurbuse peitsin jälle klaasi taha.
Mõistuse lasin ma kohe maha.
Head aega terve meel!
Ja siit tuleb see seletamatu keel...

Süda peitis mõistuse luku taha.
Rohkem ma tegelt üldse teada ei taha.
Aga teised näevad.
Kuidagi minust vaid mööda läevad.

Oh, terve mõistus tule koju!
Tee normaalseks ka selle poju.
Ja nii siis ma edasi astun.
Tervemat pilti luua katsun.

Olen tasa,
Keelt hoian ma hammaste taga.
Ei ütle ma tere,
Sa vana kere.
Hoian ennast tagasi. 
Olen imelik, natuke sedasi.

Su silmadesse vaadates,
Sulan taas.
Klirinal puruneb klaas.
Ja sa kõnnid ära.
Tuleb pimedus, kaob sära.

Naerad,
Ja sa naerad vaid.
Su hambad nagu valged haid.
Hammustavad mind puruks,
Pihuks ja põrmuks.
Naerad,
Vaid sina naerad.
Kirst ja süda ja naelad.

Tean, 
Et ennast lootusetult lohku vean.
Vigadest ei õpi.
Kukun taas,
Ja kukun jälle.
Südamasse saan järgmise jälje.

Olen tasa.
Täitsa vaga.
Hoian ennast alati tagasi.
Olen imelik, olen natuke sedasi.
Kuid lootus ikkagist ei sure.
Palun, minu juurde korraks tule.

Kui hommikusel tunnil, 
Veel mõtte sunnil
Istud, mõtled ja unistad. 
Esimese vaikselt unustad...

Kui hommikul veel mõtled sellest,
Ühest asjast, sellest ühest kellest.
Mõtled aina uuesti ja uuesti.
Sellest mõtled suuresti.

Sosinal see päike hiilib.
Iga hetkega päeva juba lühikesemaks viilib.
Mõtetes sa oled siis,
Kui päike ennast kõrgele viis.

Väsimus sind jalust tõmbas,
Pimedaks võõpas.
Mõteldes ja istudes.
Tuule käes õõtsudes.

Maailm ise kätte ei tule.
Mõte ise ära ei sure.
Viivu veel mõtle.
Siis tõuse, ja välja ütle.