Laula veel üks kaunis laul,
Mängi veel üks kaunis lugu.
Puhkab vaim
Ja puhkab pea.
See ju parandab kõik mu vead.

Las see lugu mängib.
Täida tuba oma heliga.
Sule mu silmad lauluga.
Et saaksin kaugusesse joosta vabalt ma.

Ma ei tea mis on vale,
Mis on hea.
Tean mis on kole,
Kuid kauniks sina kõik mul teed.

Las see lugu mängleb minu kõrvus.
Aju vaikselt unne suundus.
Puhata.
Vat seda ainult tahaks ma.

Küll ma kukun,
Küll ma kaotan.
Oma kaardid lauale laotan.
Siis kui mõistus on läinud.
Ning liiga mitmed arstid külas on käinud.

Võib olla funktsioneerin lõpuni.
Elan vähe,
Võib olla kunagi ujun Kõpuni...
hingan ja tööd ma teen.
Seda ikka natukene veel.
Siis on ju parem meie kõigi meel.

Aga hingata on raske.
Vaimusilmas kuulen ma laske.
Vabaks mind laske!
Ühiskonna surve mu peas
vist aina kasvab.
Ning viliseb mul silme ees.

Tee tööd,
Siis tuleb armastus.
Teen tööd,
Tuleb ainult ahastus.

Miks mind nõnda haigeks küll loodi.
Minu kindluseks ainult minu voodi...
Külm maailm seal akna taga,
Mind vist kunagi ei nuta taga.

Aga homme lähen juuksuri.
Teen näo endale peale,
Et soeng parandab kõik mu vead.
Minule otsa vaatad ning ka sina tead...

Rahu,
Ainult rahu.
Tõesti,
Muud mu hing sinult ei palu.

Vist jah,
Vist olin.
Vist tegin ma
Midagi.

Vist jah,
See seal nurgas olin
Mina.
Vist mõtlesin midagi.

Vist millestki
Unistasin.
Sa vaatasid mind,
Vist imelikult.

Vist olin mujal
Mõtted maailmas
Vist rohkem tähtedes.
Sa vaatasid.
Vist tülgastusega.

Vist silmad sulgesin
Vist sind seal nägin.
Vist korraks mõtlesin.
Vist mõttest loobusin.

Korra jah,
Vist seisin nurgas,
Mina seal.
Vist proovisin olla parem
Üks kord.
Kunagi vist...

Kergelt kõik ära libiseb,
Vist,
Kui mõtlema hakata.
Vist olen ikka nurgas.
Sind vist enam ei ole vaatamas.
Vist lõppes kõik mis kunagi oli.
Vist maailm muutus.
Vist mina hiljaks jäin.

Vist mujale lähen nüüd
Mina.
Vist siia enam ei jää.
Mina.
Aeg vist läbi on.

Mõtte õhku viskan,
Ning vaatan kuidas ta lendleb.
Nagu väike laps,
Kes maailma esmakordselt
Avatud silmadega näeb.

Küsid küsimusi,
Naerma ajad.
Veel ma ära ei väsi.
Püüdlikult sind omasse ojasängi suunan.

Ning näe,
Sa oled valmis,
Vorbitud minu peast.
Minu laps.
Minu vaimusünnitis.

Ja sa ei tööta minu vastu.
Sa oled minu osa.
Võib olla hiljem,
Sa andestad mulle ka.
Võib olla hiljem,
Sinu tapan ma.

Elu sulle sisse puhusin,
Sulle eose andsin,
Mõttetera.
Avarda mu meelt.
Et ma mõistaksin ka sinu keelt

Tahaks olla vist ma
Ainult vait,
Tahaks ainult vaikust kuulata
Ei soovi neid nägusid
Näha ma kohu aeg.

Anna rahu,
Muud ma ei palu.
Kiire elu,
Jube melu...

Hoian kinni eilsest,
Ning nendest seintest.
Enne kui katla kaan siin plahvatab,
Siis kui kõik mu tegevus ainult kahvatab.

Anna rahu.
Muud ma ei palu.
Kuid elu kiire rütm,
Voolab mu keres nagu kuum mürk.

Ah keda ma tean,
Mida virisen.
Elu vist nõnda loodud ongi
Sünnid,
Armastus tapab sus südame.
Ja töötad edasi.

Külmana,
Armastuseta.
Tundeta.
Et keegi sind ka vajab.

Ärkad üles neljapäeva hommikul,
Enne päiksetõusu.
Ning mõistad,
Et kõik on ammu läbi,
Enne kui algaski.

Sirutad ette oma parema käe.
Avad silmad,
Kuid midagi ei näe.
Helisevad kellad,
Nii et kõrvad on jube hellad.
Ja lõpuks valgust näed.
Enam pole kinni seotud sinu käed.

Kui ma jooksen mööda teed,
Kas tagasi siis vaatan,
Või aitab meeldetuletusest,
Et seal oli kõik teisiti.

Kui mõtlen kiirelt sellele,
kas tean et aeg on möödas,
Ning tõusmas on uus aeg?

Kas seal on siis kõik nii palju parem,
Et tööle pole vaja minna varem?
Et kollased õunad kohe suhu kukuvad,
Ning viinamarjad ise endast veini teevad?

Ma jooksen,
Sest alati jooksen.
Peatuda ju ei saa.
Muidu neelab mind see kirutud maa.

Vist süda mind enne peatab,
Kui armastus oma kohalolekust teatab.
Vist enne Päikene loojub,
Kui vihkamast loobun.

Siis kui Kuu on
Säravam kui Päike.
Siis kui öö on pikem
Kui südasuvine päev.
Siis kui vaatad minu silma
Jälle ootamatult Sa
Ning teatad,
Et rong jälle peatub.

Koht on valmis.
Mõistus mitte.
Kuskil homses päevas,
Või tuhandes hiljem,
On ka koht millelegi muule.
Siis, kui hinge pean,
Ning keha meres alla poole vean.

Olen kohal,
Pea vist ikka mitte.
Tean seda liiga hilja.
Kui olen juba kirjutanud
Ühe segasema kirja.

Kas midagi algas.
Või sai läbi.
Kas tunned rõõmu.
Või tunned häbi.

Homsed tuled
Tunduvad tumedad
Ning pilvitu taevas
Kuidagi madalal...

Kus sa küll jooksed.
Ajalik ja ajatu.
Kinni proovin hoida.
Kuid ilmselt on see mõttetu.

Homne päev vist pea
Ringi ajab käima.
Küüntega proovin veel kinni hoida
Viimast ma.
Krigiseb ja krabiseb.
Ning luhta läheb minu plaan.

Ja üldse.
Aknaid kasutan ma vähe.
Et ei tuleks jälle keegi
Ja istuks mulle pähe.

Tuleviku musta,
Lihtsalt puhtaks ei pesta.
Lumelaudurite kollased ninad.
Aga sina ikka edasi kimad.

Mõtet pole proovida,
Kui sul pole südames
Soovi hoolida.

Sinine värv tuleb küllaga,
Värvib sind puhtaks oma kullaga.
Ära mõtle, pimedaid öid.
Vaid seda kuidas maailma särama lõid.

Ära karda sa kõike seda.
Ütle lihtsalt, et armastad teda.
Hoia kinni julgusest,
Õpi kõike head muutustest.

Hoia kinni omad silmad.
Kured läinud, külmad ilmad.
Anna nüüd siis kõigile teada,
Et teistele vastad ainult heaga.

Anna,
Las ma hingan.
Anna hetk,
Et hinge tõmban.

Nii kiire nii kiire.
Ei jõua ju igale poole.
Ainult nühkida saan nimetuid toole.

Anna hetk.
Olla rahus.
Olla üksi,
Ära eksida oma mõtetesse.

Suu nüüd sulen,
Räägin vist ainult siis kui suren...
Anna vaikusel
Leida enda tee.
Rahune maha.
Keegi ju ei aja sind taga.

Kes kuulab,
Kui hing vaikselt niuksub.
Kes seda näeb,
Kui süda tilgub verd.

Üksinda nendesse mõtetesse
Ära ma eksin.
Kui pole kuulda ukse kella.
Telefoni helinat.
Ennast ära olen müürinud,
Kõigest elavast.

Hea on vaikus.
Kuni ta mind ära sööb.

Kas nüüd on käes see aeg,
Kui me lubadused kergemad kui õhk on?
Kas käes on aeg,
Kui me enam teineteist ei kuule.

Ma tean,
Et raske olla võib,
Kuid üksi raskemgi veel.

Kas eilsest päevast,
Tõesti juba nõnda kaua möödas on?
Kas minevik ei olegi kunagi olnud tulevik?
Mis me teeme,
Kisades vaid kurjust loome.

Kas käes ongi see aeg,
Kui homne on mingi teine päev?
Kas lubadused olid loodud ainult purunemiseks?
Kas homne päev,
Peab alati tänase tapma?

Head aega,
Vist hilja on,
Liiga hilja.
Igatsen seda sõbralikku naeratust...

igal õhtul samal ajal,
tunnen et sind ma vajan.
kustunud on mu lootus,
järgi jäänud ainult ootus.

igal õhtul samal ajal,
natukene armu vajan.
ainult külm oo mind ootab,
kas mõtet on veel loota?

tunnen vajadust,
ainult natukene andestust.
tean et alla pean andma,
silmad pimedusega katma.
sinust lahti ei saa,
sind tahan taas.

järgmine öö mind siit taas leiab,
ainult kuu natuke valgust alla heidab.
kadunud sa oled,
siin sind enam pole.
üksi on külm,
üksi on karm.

igal õhtul samal ajal,
tunnen et sind jälle vajan.
pimedusse taas kord kukun,
meeleheitesse meel mul hukub.

Minevikku ei nuta ma taga.
Tegemata tegevusi ei karda ma ka.
Öelduid sõnu ei kahetse,
Ega mõtteid mõlgutatud mu peakese sees.

Loll pea,
Kehale nuhtluseks on vaid.
Kas tõesti mõelda liiga raske on?
Et tulevikku näha,
Ja olla parem mees.

Vabanda,
Haiget teinud ka olen.
Seda rohkem ei tee.
Ma luban.

Miks vabaks lasta,
Ei suuda ma ennast.
Ikka hing kuhugi kinni jääb.

Kahetsen vist sõnu ütlematuid.
Tegusi tegematuid.
Olusi olematuid.
Sammud enda ette sean,
Ja ennast kuidagi teisele kaldale vean.

Seda koormat ma muuta ei suuda.
Homset päeva,
See eest,
Paremaks proovin muuta.
Jääksin ka kord ma vait.
Et ei mõtleks kogu aeg ma vaid.

Kuid seda vist ei suuda.
Tahan tegusid paremaid,
Kuid ikka ootan ilmu,
Külmemaid...

Ütlen sulle veel vaikselt,
Head ööd.
Enne kui selja pöörad,
Ning tule surnuks lööd.

Sul käib kõik nii kergelt,
Graatsilised liigutused,
Mürgitavad mõlgatused.
Kel oleks vaja sinusugust looma?
Eks me vist kõik, otsi endale natukene sooja...

Sa ütled vaikselt tere,
Ning see juba keema paneb minu vere.
Sosistad mulle head ööd,
Sinu nimel teen ma väga rasket tööd...

Mis hommik toob,
Taevas millise uue päeva loob.
Kas põhjast tuleb tuul?
Kas lehed seis'vad veel vahtrapuul?

Kas minu poole hommikul veel pöörad pilke,
Või sööd minusuguseid mehi nagu silke...
Mis toimub sinu peanupu sees...
Seda mõistan nagu kala tiigi sogases vees.

Õues vist on külmaks läinud,
Arvan et silmad vist juba lund on näinud.
Kuhu kadus see mõnus suve soe?
Kas minu armastus tema vastu mitte midagi ei loe?

Nina krõmpsu tõmbab sellest õhust,
Nii talvine ning äratav on tema pale.
Hing teravusest tõmbleb mõnust,
Kuigi talvine päike tundub liiga hale...

Mis ootab mind,
Nendes lumistes sammudes,
Kes mind ootaks
Lumesajus?

Aega selleni vist palju on,
Ette tormates proovin haarata ma vist,
Paremaid kohti vaid.
Põhjala tuuled oot'vad mind vaid seal,
Suviste siniste vete peal.

Suve võim on ammu läinud,
Ilmad on ka paremaid päevi näinud.
Linnudki maid on vahetanud,
Selle maa tolm vaid kauge mälestus on nüüd.

Tõstan käe,
Muidu madala päikse eest
Ma midagi ei näe.
Hingan krõbedat õhku sügavalt.
Edasi kõnnin ma vaikselt külmuvalt.

The ones without a home,
Can never return.
For they have no place to come back for.

The ones without the sense of liability,
Can never feel the right way,
As they have no sense of direction.

Homelessness in our mindsets,
Never let us be so free.
We find our anchors,
And dive to the deep.

We bury ourselves,
And never come back.
The face sees the light,
But mind is numb-
Emotions are removed.

Oh how I miss it so.
Feeling free and letting it go.
Home is gone.
And on we strive...

Ära minu üle nalja praegu tee.
Tunnen et olen katki..
Tahaksin et oleksid siin.
Ning minust tugevasti kinni hoiaksid.

Ma tunnen et kukun jälle.
Kuhugi lõpmatusse auku,
Kust välja ei pääse.
Kallista mind nagu poleks homset.

Ära palun mõista mind hukka.
Selle jaoks liiga nõrk olen praegu.
Ära tee neid lolle nalju.
Neid tõesti ei jaks praegu.

Kuid sind ju pole siin.
Üksi ainult piinlema pean.
Loodan et homseni ikka välja vean...
Üksi olla ju siuke piin...

Tean et pole patust prii.
Teised ammu pikalt saatsin.
Kedagi lähedale ei lasknud,
Kuna teadsin mis valu mind ootab ees.

Kas üle kaalub see,
Selle mida tunnen praegu...
Ole siin. Hea küll.
Kiusa mind.

Mõista mind hukka
Ja nalja tee.
Ainult ära jäta mind üksi.
Selleks liiga nõrgaks olen jäänud...

Tule peale mulle vaim,
Ja ütle mida teha.
Tule peale,
Udune inspiratsioon,
Ja näita mulle teed.

Vii mind jälle sinna ära,
Kohta kus on
Ainult tähtede vaikne sära.
Vii mind sinna,
Kus mõtetes hõljun vaid.
All erinevaid meresid
Ja maid.

Kui sulgen silmad,
Ava mu hing.
Näita mulle kohti rohedaid
Ja ilusaid.

Anna mulle vaikust,
Anna rahu.
Puhu ära,
Kibeda argipäeva vahu.

Kustuta mu meeltest kurbus,
Kustuta ülbus ja kõik halbus
Ära mõista mu tegude üle kohut.
Ära saada mind kurjusesse.
Hoia mind ära pahast.
Valgusta õiget teed.

Ütle mulle asju ilusaid,
Vii mind tähtede sekka.
Sinna igatsen ma ikka...
Sosista kõrva sõnu ilusaid.
Tähtedesäral lase minu peale paista.
Anna rahu mu hingele.
Loovuse palun aja pingele...