Muutus vaid,
Vist muutus minus.
Pettus vaid,
See pettus sinus.

Viimased päevad,
Nii kiirelt mööda läevad.
Horisondil paistab uus valgus.
Minu, uus algus.

Head aega,
Ei oota ma enam valget laeva.
Lähen ma nüüd edasi,
Tasa ja vaikselt, sedasi.

Mis öelda oskan ma.
Ei jaksa enam siin ma puhata.
Teed mis oot'vad mind nüüd ees.
Kasvan jälle üles, olen uus mees.

Tiivulised,
Sinised ja triibulised.
Kirjutan ma teile taas.
Siis, kui olen teises maas.

Sinu kurbus on peidetud kuhugi silmade taha.
Näeb seda siis, kui pilgu pöörad maha.
Seal on kõik need mineviku lootused.
Helgema tuleviku helged lootused...

Kurbus on peidetud sinu silmade taha.
Paar sõbralikku sõna ja sulad kui vaha.
On vaid vaja tunda meeletult rahu.
Nii palju, et see vist südamesse kõik ära ei mahu...

Ootasid ju sa kõike ees,
Sulistasid külmas kevadises vees.
Hõikasid ja naersid vaid, et tuleb suvi!
Kuigi vaevult oli äsja sulanud ju lumi...

Ootame aina aga rõõmsat meelt,
Mitte sapist, halvavalt, teravat keelt...
Ning paremat homset ju loodame.
Unistusi aina tilga haaval joodame.

Sinu kurbus nüüd on peidetud, silmade taha.
Sa ise ju tead, seda tunnistada enam ei taha.
Õnn mis kunagi ootas sind nende uste taga,
On veel seal – ära seda maha maga.

Ootasin midagi,
Mida oodata polnud mõtet.
Ta ju kasutas,
Ikka seda aegumatut võtet.

Mõtle vaid,
Ja kasuta pead.
Kas oled valmis,
Kordama kõik need vead?

Kes seal on,
Ja kes seal tuli...

Ma tulin sealt, kust lumesadu.
Kust täpselt, seda ära palu.
Olen praegu ju siin. 
Loputa alla kurgiga see viin.

Ära lolle küsimusi küsi.
Ära jookse ära, siin vaid püsi.
Vaata mulle sügavalt, silma.
Ma ei ole siin, ja ei too ilusamat ilma.

Täna siin ja homme läinud.
Pole Roomas kaua käinud...
Õrnad linnu tiivad,
Mind edasi viivad...

Ära küsi asju mida ma ei tea.
Ära palu, et sind kunagi alt ei vea.
Ära küsi kas homne päev on kole...
Kas olen siin, või mind siin ka pole...

Päikeseratas ennast veeretab,
Me nina all ta keerutab.
Mis ka toob see homne päev..
Sellest järgmine ju mööda läeb.

Tuul mind ringi puhub,
Järgmine laine, kuhugi rannale uhub.
Kustutamatu iha,
Ning ammu surnud viha..

Kui väsimuse võiks ma võita,
Ning maailma äärele sõita.
Et saaksin ennast välja puhata.
Palun tule, mind sinna juhata.

Tasa, vaikselt sa silmad sule.
Las päikse kuumus hinges taas sütitab tule.
Vabalt naerata, otse kui hull.
See võimalus ja õigus täitsa olemas sul.

Soe lõuna tuul mind emba.
Mine müts, kaugele lenda!
Sinises soojas merevees,
Istub kere terve päeva sees.

Las mõtteid tuleb uusi vaid.
Ja silmad näeksid uusi maid.
Ja vaheldust nad pakuksid,
Minu taldu lakuksid!

Vahel tunnen ennast koduta.
Maailmajünger, mõistuseta. 
Vahel olen kindla tundeta,
Piirid häguseks muutuvad pimeduses.

Õnn mis hoovi peal ootas kunagi,
On ära kolinud, vist soojale maale. 
Vaikselt kripeldab sees mingi asi.
Ta nime ei ütle, pomiseb vaid.

Siin naha all tihti tühjus leiab end.
Mõtlematud sõnad ning surnud lind.
Oodates seda hetke, 
Mis aina kaugemale nihkub.
Tulevik,
Millal saab sinust olevik...

Vahel hirmunult ma silmad sulen.
Süda on valus ning tunnen kuidas vaikselt suren.
Hirmunult ma vaata ringi ning vaikus leiab,
Mind siit mõtetes jälle uuesti.

Vahel tundub, et tuul on vaibund.
Vahel söövitav vaikus pelgupaika annab.
Vahel sööb ta seest mu tühjaks.
Vahest on homsel päeval vahet...
Vahest ikka eitan pahet...

Vaikuses kus leian end,
Saab alguse mu hinge lend.
Põgenen ma vaikselt ära.
Sinna, kuhu ei paista päiksesära.

Kui tundub sul, 
Et see ongi sinu surmavalss,
Siis võibki juhtuda just nii,
Et elu selle ette kandis.

Kui tundub,
Et lähenemas on viimne tund,
Kui puhkab hing ning sajab laia lund,
Siis võibki olla et õigus sinul on.

Iga aeg, 
Ei kesta igavesti.
Aeg tuleb
Ja aeg ta läheb. 

Vaikuse aega on antud ju vähe.
Pöörled ja pöörled.
Kuid kohale ei jõua. 
Peapöörituses aeg ta lendab.

Lumehelves,
Mis huultel sulab sul,
On märk sest ajast,
Viimasest.
Hingeõhk, mis aurab veel,
Kui hing ise on juba poolel teel.

Kardin sulgub.
Ohe vaikselt veel kuuldub.
Kas päev on ilus või kole,
Vahet sinule enam ju eriti pole.
Nüüd on tuhmund pilk.
Ning lõppenud vaenulike ilk.

Vist ei mõista,
Ma kunagi sind.
Ilmselt mõistusest 
Vaid vajaka jääb.

Kuula vaid, 
Oma südame häält.
Mis sa kostad,
Mis sosistad sa säält...

öelda ma proovin, 
Kuid öelda ei saa.
Mõelda ma proovin, 
Kuid ei suuda mõtelda.

Sinu naer,
Mu kõrvades veel kõlab.
Seda peast välja visata,
Ei suuda ma. 

Ta ütles.
 Ole tasa.
Vaikselt viipas.
  Mine ära.

Tuul, ta paitas. Ning õhk nii kõle.
 Vaikus mis aitas. Ole tasa...

Päev mis tuli. Ja endasse ära lõppes.
 Hääl mis sul sumbus, enne kui sündis.
Pööra ära pea. Pööra maha pilk, kinni.
 Ole tasa

Pungast õis tekkis. 
 Parem ole tasa.
Mõtted sul ju mõttetud.
  Ole tasa.

Matsin maha mõtted, enda arvates ausad võtted.
 Head aega. Ole tasa.
Head aega? Mul hakkas paha.

Pööran lehe, järgmise täidan.
Kust tuli päike, kus ta kadus?
 Ole tasa. Palun mine...

Jooksen. Ja jooksus vaim vist väsis.
Kadus tee ja kadus siht.
 Mine ära... Ole tasa...
Eksisin. Kaugele. Tuul veel sosistab. 
Mul kõrva vaikselt. 
  Ole tasa. Mul lihtsalt paha...

Õhtune tund juba astunud on ligi.
Pikaks veninud on varjud.
Päevasoojus omas vaikuses ta kaob.
Päevavalgus varsti magama ta lä'eb.

Kinni sest hetkest veel hoian.
Kuid sekund kukub.
Järgmine juba hukub.
Ei, kinni hoida ma ei saa.

Vaikset linnulaulu, 
Nüüd kuulvad mu kõrvad.
Silmad tõstan,
Et tervitada öötaeva esmast tähte.

Soojus, kus sa kaod?
Valgus, miks pimedus müüri taha sind laob?
Iga päev ju aina kordab endist,
Lõpeb laul ja kukub kägu.
Selles mängus vanemaks vaid muutub minu nägu.

Täiskuu valgus,
Täida pimedat maailma sa.
Näita, kuhu poole tuleks rutata.
Sest praegu paigal hing ei püsi.
Tõmbleb, nagu metsas uitav susi.

Öövalgus, sa mu tähte nüüd näita.
Ööpimeduses selle küünla võiksid ju läita.
Mu täht, teise maailma sa mind ju viid.
Kus on karda, ning kus on hiid.

Vist luuletajate aeg on läbi. 
Ja mina olengi see kännust kaugele kukkund käbi.
Vaata peegli,
Kellelegi see jutt ei meeldi.

Tõsta pea,
Ja soengu pähe sea.
Astu tööle.
Tislerina tee punaseid toole.

Ära oma aju kuluta.
Ega see ju kedagi tõsiselt ei huvita.
Ole parem vait.
Nurgas, on sinu paik.

Õhtul kell kümme magama mine.
Et taas hommikul tõused, ise.
Und sa millestki ei näe.
Paradiisi sa ööseks ei läe.

Unusta oma mõtted.
Ideed ja mõistuse karate võtted.
Sinu töökäsi vajab riik.
Fifty-sixty, vat see on viik.

Ma olin siin.
Voolas jutt ja voolas viin.
Ma polnud kaine.
Kuid olin siin.

Ma olin siin.
Ja jutuvada,
Käis ikka sama rada.
Et elu on jube lits.
Ehk siis, võta veel üks pits.

Ma olin siin.
Ning puhus tuul.
Külmund sõnast oli minu huul.
Seisin vaikselt.
Seisin selgelt.

Ma olin siin.
Sulas lumi.
Tuli suvi.
Päike paistis.
Kuid hirm mind haistis.

Ma olin vist siin.
Kunagi.
Kuidagi midagi lubati.
Ootan vist natukene veel.
Kas see on algus,
Või olen poolel teel.

Keegi kunagi mind vist nägi.
Kas otse mind, või minust läbi.
Kas olemas ma kunagi ka olin.
Või lihtsalt vaikne kevadoja solin...

Kas oli viiv,
See peatus siin.
Kes seda pilti küll hoidis õhus.
Kas olin siin, kas olin lõbus...
Ole vait,
Tasa tasa.
Sealt see läebki,
Metsarada.

Päike tõusis,
Maja taga.
Istusin üksi,
Istusin tasa.

Sealt läks tee,
Üks väike rada.
Kui seal kõnnid, 
Siis oled vaba.

Päike tõusis,
Maja taga.
Istusin seal,
Istusin maha.

Kukla suunas,
Asjad ununevad.
Sinna nad me jätame.
Seal nad ajaga segunevad.

Päike paistis,
Maja taga.
Tõusin püsti.
Tahtsin olla vaba.

Keegi naeratas,
Keegi hüüdis.
Kuskil kisades,
Nalja teha püüdis.

Päike loojus,
Maja taha.
Oli vist aeg.
Ootas mind hoopis raba...

Ära küsi, 
sest vastust ei tea.
Mis on halb,
Mis on hea.

Kuskil halluse piiril,
Vist kõik me vireleme.
Õnnelikus teadmatuses,
Ringi kolame. 

Küsimusi vist palju sai,
Maailm ju nõnda suur,
Nõnda lai...
Vastuse vist võlgu jäid...?
Nüüd vist viimnegi hing on läind...

Ära rohkem küsi.
Sest mõtted sul,
Ju peas ei püsi.
Mis täna ütlen, 
Sul homme meelest pühitud.
Pole vahel võrdsed,
Need mõistuse ühikud.

Tule tuul ja puhu ära,
Kogu see pask,
Ja kogu see kära.
Selgeks mulle palun kohe tee – 
Mis küll ootab meid teispool selle vee...

Ma ei küsi rohkem,
Sa ei vasta..
Mõistust tuulde, 
Lihtsalt ei tahaks lasta.
Tarkust lihtsalt ammutan.
Kui oma mõistust tükk-tükilt lammutan.

Vaikus vaikis.
Ja nõnda ta kisendas.
Pimeduses vastu sillerdas.

Kõrvad valust valusad.
Nad liiga hästi seda kõike tunnevad.
Nurga taha peidan ja ennast varjun.
Võib olla selle valuga kord harjun.

Vaikus vaikis.
Ja kogu toa ta sellega täitis.
Pimeduse lausa põlema ta läitis.

Silmad on väsinud nägemast.
Järgmist koledust tunnetamast.
Ole tasa, ole tasa.
Siis pole sul nii väga paha...

Karjun, ma karjun,
Kuid häält ei tule.
Vaikus minu sees,
Nagu auk sinises vees.

Kuula mu kisa,
Kuula mu häält.
Need sõnad ju ikkagi,
Ka midagi väärt.
Loe sõnu minu suult,
Nagu valgust tõusvalt kuult.

Hääl on vaikne, nõnda tasa.
Neid sõnu ma ütlen, see pole ju paha.
Vaata korra siia, vaata taha.
Et ei unustanud, sa midagi hoopis maha...

ma suitsetasin su näo siniseks.
ja sa naersid.
Sa naersid tasa vaid...
 
juttu ma puhusin
ja suitsu.
ja sa naersid
naersid sa vaid.
 
ja ma magasin kaua.
linnud ammu juba põllult tagasi.
ning vaikselt olid sa kadunud.
sa kadusid vaid.
 
ma kaotasin pea.
ja paha oli. nii paha.
ja su naeru kõrvus kuulsin vaid.
sa naersid vaid.
 
pöörasin tagurpidi kõik kivid.
ja otsisin läbi kõik mülkad.
sa olid kadunud.
sa kadusid vaid...
 
sinine kuu mind soost veel leiab.
olen kadunud. metsas vist elangi taas.
kuni leian sinu.
kui leiaksin vaid...

Unista väiksest unest,
Ja sinisest sulavast lumest.
Kuulata nüüd hetkeks vaid.
Kas sellest kohe aru said?

Mööda merd,
Ma kannan vaid verd.
Sa võtsid minu mõtte.
Toime panid sa mõtlematu võtte.

Aeg vaid kulub,
Ja see kulutab mind.
Rahutu on meel.
Ja rahutu on hing.
Mida homsest ma ootan?
Mida peaksin ma lootma?

Raske pea veel padjale nüüd vajub.
Kogu see maailm kaob ning ära hajub.
Lahti teen ma uue kanali.
Seda pikisilmi ootan ka alati.
Lainete vahel.
Olen kaugel lahel...