Kusagil tee peal,
Sa ütlesid tere.
Ning ma värisesin üle terve kere.
Pöörasin tol hetkel pea. 
Enda teadmata tegin esimese vea.

Pöörasin teelt,
Et kasta oma kuiva keelt.
Torkasin selle sulle suhu.
Lühike, ja selge lugu.

Munakivi tänavad,
Talvel nõnda libedad.
Ja pilgud nii kribedad.

Keegi kusagil hüüab mu nime.
Pööran ringi,
Kuid õues on pime
Sinu kätt tunnen oma kehal.
Täitsa vabalt lasen sul seda teha.

Hääled öös,
Nii lõbusad on koos.
Kuid näha pole kedagi.
Vaid häält, ning vaikset sedagi.

Udu sees,
Ära soola endale silma puhu.
Sest see päike mida näed,
Kas tead et puhtaks peseb
Tema sinu käed?

Kas kindlalt kõike näed sa selgelt,
Ning tulevikku,
Nõnda helget.
Et kaotad pea.
Ning kõik see tulev, hea,
Kaugeneval metsarajal,
Pisaratena vaid alla sajab...

Ära karda,
Ära mõtle.
Ära pelga,
Ära kõhkle.

Astud sammu,
Astud kaks.
Kõik muutub ikka vaid imelikumaks...
Udu sees sa kaotad pea.
Aru enam ei saa – mis on hea.

Selgelt näen,
Et vaikselt ära kaon.
Udu sees,
Vist sulistan hoopis soolavees...

Aega raiskan,
Ja see raiskab mind ära.
Venitan veel mõtetega,
Õige hetke ootamisega.

Aega lihtsalt tapan,
Ja sekundid venivad.
Kiiret ju mul kuhugi pole.
Vahelduseks,
Päris tore...

Nädalavahetus,
Iga tööpäevane igatsus.
Ja kui sa korra kätte jõuad,
Sama kiirelt ka ära sõuad.

Sinu lihtsalt ära raiskan.
Kalendri ja asjad segi paiskan.
Lihtsalt ringi logelen,
Igavuses kogelen.

Ja varsti juba kuugi taevasse sõuab.
Siis,
Kui õhtutund kord kätte jõuab.
Ja nii sa siis ära tilgud.
Nagu merre kaovad silgud...

Plaane ei ole ja ka ei tee.
Hoopis potile panen keema vee.
Ja vaikselt mõtetesse kaon.
Veel tükikese suhkrut teesse laon.

Väsimus.
Mitte mingi põnevus.
Või uus.

Kõike seda olen ju
Kord korra järel näinud.
Neid radu
Tuhandeid kordi käinud.

Väsimus.
Elust tüsistus.
Ja kevadise lilleõit.
Ei näe vist ennem kui on ärasõit...

Päikesesära,
Sind igatsen ma väga.
Ning kui ära puhub mind
Põhjatuul.
Lausub sinu nime,
Minu huul.

Minu koduks tähistaevas.
Minu rõõm ja õnnelaegas.
Ära pööran ennast sellest linnast.
Keeldun täitsa sellest hinnast.

Neid radu ma enam ei käi.
Kas veel midagi ütlemata jäi...?
Kes märkab see teab.
Võib olla järgmise sammu,
Veel teise ette seab.

Viirastus,
Läbi kauge udu.
Palun siia tule vaid.
Ära kõnni mööda kaugeid maid.

Viirastus,
Sa tutvus uus.
Kohe minu südame sa ära sõid.
Kuigi olid siin ju viivu vaid...

Punane.
Ja mitte kordagi tusane.
Pimeda öö keskel mu väike valgus.
Pimedas öös – üks väike algus.

Ära küsi küsimusi.
Parem anna veel üks musi.
Kui lähened.
Kui tuled, oled.
Ja kaugened.

Läbi prisma mitut värvi.
Kuid punane – ei aja kunagi mind närvi.
Viirastus...
Tuleks juba õhtu uus.
Sind ma liiga harva näen.
Ja sellest vaikselt hulluks läen...

Läbi põlenud maa,
Astub hing mul edasi, 
Suunata.
Aeg vist lihtsalt läbi sai.
Ning juunist saigi 
Hoopis mai.

Läbi põlenud maa.
On külm mul hingata.
Arvasin et selle mäe taga,
Pole enam nii paha.

Aga vastused aina kaugemaks jäid.
Armastus – nii harva sa siit läbi käid.
Proovisin vist haarata ma haaramatust.
Uskuda paremat uskumatust.
Sa olid siiski veelgi parem.
Ja mina – ikka halvem.

Läbi põlenud maa,
On üksi raske kõndida.
Hoian veel kinni omi käsi.
Aga eks see hing ka peagi väsi.

See ma olen.
Luuletaja,
Igavene unistaja.
Arvan et siia maailma,
Olen lihtsalt ära eksinud ma..

Vaata üles ja kaugele,
Tähistaevas paistvale kirkale tähele.
Sealt vist olen mina.
Kuidagi ikka sinna poole tõmbub minu nina...

Ma olen sealt,
Kus on unistajate saar.
Mõtlejate võidukaar.
Sõdu pole seal kunagi peetud,
Ega laipu põldudele mädanema veetud.
Ja võidab see,
Kel lõpus on rohkeim mõtteid.

Koju tahan ära.
Väsitab mind see mõttetu kära.

Ei too see päike,
Enam lund.
Ja ka tähtede soojus,
Mingisugust und.

Tund hakkab olema juba hilja.
Välja veel venitan selja,
Lootes ja oodates,
Et olevus lihtsalt muutub.

Kõrged müürid ehitanud olen.
Peeglisaalis peeglite taga peidus olen ma.
Läbi enam murda ei suuda,
Meel ennast enam nii kergelt ei muuda...
Südames veel tuksub vabadusepüüd.
See vist ongi minu hinge viimne hüüd. 

Ära olen kadunud oma näo taha.
Kõik tunded ammu olen matnud mina maha.
Soomülkasse need sügavale uputasin.
Soola vaid peale raputasin.

Kuid tunne ei sure.
Kaasneb vaid üks mure.
Elupäevad lõpuni üksi veerevad,
Eri maailma erivalgused mul silmi ees pöörlevad.
Rahu vist enam ei leia.
Meelt ma veel ei heida...

Kes tõmbaks need paksud müürid maha.
Kes vaataks mind nende takistuste taha?
Või tõesti polegi kellelgi enam tahet.
On mind või pole – sel pole vahet.

Kaks sõna.
Vist lause kokku said?
Mida veel kirjutada...
Raske,
Kuid midagi ütlema peab.

Pole kerge,
Lihtsalt viisakas olla.
Järgmine rida,
Üks rida lihtsalt vahele...

Rohkem midagi ütlema ju ei pea.
Maailm on ju selline,
Muud me ei tea.
Kauged tunduvad ju unelmad.
Ja arvad,
Et on aega neid jahtida.
Millalgi hiljem.

Head aega,
Sinu nimi.
Ja kirja lõpp...

Ikka veel sulen silmad,
Lootes et korra taas siin sa oled.
Kuid viisakusest vaid,
Jagad lahkelt maid...

Head aega,
Ja kirjutan jälle.
Ning sina,
Oma kolm rida kokku venitad...
Viisakus meis veel ei sure.
See vist ongi minu põhimure...

Tasa.
Kuula, mul vist paha.
Ei oska enam öelda välja,
Et on nii valus.

Tasa.
Rääkida ma ei jaksa.
Vaata siia.
Lase vaikuses olla kõik see hea.

Tasa.
Pea vist ringi käib.
Ja maailm udune ta paistab.
Küüntega veel kinni hoian.
Läbi raiun.
Nagu rong,
Valel teel...

Tasa.
Mul on vist paha.
Kuula vaikust.
Mu kõrval vaid,
Palun ole sa.