Eile.
Kõik teisiti paistis meile.
Eile.
Kaugemal oli eile.

Homne päev oli mägede taga.
Ole tasa, lihtsalt edasi maga.
See oli eile. 
See oli meile...

Metsa taga,
Päev ta tõusis.
Tasa tasa.
Uni oli magus,
Kuid päike aina ruttas.

Ei tahtnud ju,
Et tulevik nõnda kiirelt kätte jõuab.
Oleks nagu paigal,
Aga aina edasi sõuab.
See aeg.
Sündimata mõtete aed.

Varsti taas tänane päev,
Eilseks muutub.
Tõusev öö ta kaugele uhtub.
Jõelaevaga ta kaugele sõidab.
Kindalt oma koha ajaloos ta võidab.

Ja täna oli eile.
Nii paistis see ju meile.
Silmad avan, 
Kuigi arvan et vaikselt magan.
Öö paistab külm ja jahe.
Aga uni – soe ja mahe.

Kusagil nurga taga,
Seal kus keegi kunagi ei maga,
Ootab meid õnn või õnnetus.
Tuleviku vaiksed hääled,
Ja tema arusaamatud keeled.
Sosistavad kõrvu nii mõndagi.

Aga meie oleme surelikud.
Aru ei saa, aga ikka oleme õnnelikud.
Me naerame, ja nutame.
Sosin meie ümber vaikseks kunagi ei jää.

Meie teadvus,
Vaid meiega kulli mängib.
Ta teab et meie ise ei tea.
Ära kaotame endi vea.

Otse nurga taha palun vaata.
Enne jalga tõmba saapa.
See väike tuli,
Mis eile üksi ära suri,
Saladuse meile jättis.
Enda alla ta selle mattis.

Kostis hõige:
Kust me teame mis on õige?
Kas valelikkust me oodata ei saa,
Nüüd kui vaikselt surnud ta?

Kusagil kaugel, nurga taga,
Ootab tulevik, võib olla vaga.
Homset päeva me ju ette ei näe.
Aga ootavalt ette sirutame me käe.
Palun, tule!
Ära enne ära sure!
Tule palun siia!
Lase mind koos sinuga, ära viia...

Muud me ei oota.
Polegi vist muud loota.
Ehk keegi teab...
Ehk keegi meid edasi veab...

Sadamatuled mind veel kutsuvad,
Kui kaksikud üksinda luksuvad.
Need tuled on vastupandamatud.
Tuttavad, samas tundmatud...

Seal meri minuga kohiseb,
Tuttavlikult toriseb.
Tean, mis mulle oleks hea.
Kuid sinna ikka ennast välja ei vea...

Ja ikka need sadamatuled.
Kas elad, või hoopis vaikselt sured.
Aga siia, sa ju alati tagasi tuled...

Vaiksed sadamatuled.
Isegi siis kui omad silmad suled.
Eemalduda sa nendest ju ei saa.
Muidu neelab sind tervenisti maa. 

Arvasin, et see kõik on möödunik.
Kuid ajast aega paistab et jälle tulevik.
Oma minevikust ei saa me ennast ju lahti lõigata.
Pöörata pea, ja lihtsalt hõigata –
Sind tõesti ma enam ei vaja.
Kolin maale, ehitan suure maja.
Kunagi enam ma tagasi ei tule.
Nende tulede alla mina juba ei sure!

Kuid kord siis jälle longid taas.
Meel on kurb, meel on maas.
Minevik on läbi.
Järgi jäänud – ainult häbi.
Ja need vilkuvad sadamatuled.
Ära pühivad veelkord su mured.

Piir on siin.
Siit väravast ma kedagi,
Sisse ei lase.
Vaid istutan siia kase.

Siin ootab müür,
Ja müüri taga järgmine müür.
Nii mõõtmatult palju kaitserajatisi,
Kust läbi nad murda ei saa.
Ja sisse ei lase ka.

Istun tornis,
Ning ringi vaatan.
Pole vahet,
Kas talvine hõngus ja
Lumetorm mind ümbritseb.
Või suvine päike ja kuumus.
Stopp!

Siin lõppeb teie tee.
Edasi on eratee.
Ma näen ja kuulen.
Kõike tunnen.

Võib olla tahaks,
Seltsi ja kõike.
Kuid ei oska neid müüre,
Enam lammutada.
Joonised kadusid,
Ja kadus tahe...
Tuli sügis,
Mis polnud mahe.

sinise puu tagant
kostab kohin,
mida pole varem kuulnud.

avan silmad
ning huvi kasvab.
kes elab seal teisel pool teed?
põnevusest juba seesmiselt keed.

sinise puu taga
suletud uks.
kuulad vaikust
ja kuulad veel.
oled siin,
kuid oled poolel teel.

tumedast taevast
tunned et abi ei saa.
kuid oodata ärevuses
märke muutustest.

sinise puu taga
panengi oma pea maha.
siia vist jaangi ootama,
et kohina kodu ma näeks

Istun ja ootan,
Välja vaatan.
Päikest üle pika aja
Jälle näen.
Päev kergelt õhtusse tõmbab,
Ning päike aga edasi tormab.

Järgmine pühapäev,
Logeletud ära lihtsalt sai.
Vaatasin taevast,
Ja vaatasin päikest.

Talve jõud veel loodust kinni hoiab.
Kuid tean, et seegi aeg saab läbi.
Taevas tunnen kevade hõngu,
Kunagi ta ju tulema peab...

Täna raiskasin,
Ma päeva lihtsalt ära.
Olin päris vaikselt,
Ei teinud mingist kära.

Pühapäev,
Nüüd läbi saab.
Ja ootab meid 
See nädal uus.

Vaikselt päike loojub,
Ja nädal temaga.
Pea varsti padjale panen,
Et uut päeva varsti vastu võtta saaks.

Magasin maha,
oma aja.
Magasin maha,
Liiga palju.

Aga tõusta ei jaksa.
Mis see siis ka ei maksa,
Et üks puhkab voodis,
Vaid pikutab.
Ma ei jaksa...

Magasin,
Oma aja maha.
Järgi jäänud liiga vähe.
Saan veel kirjutada ühe üliväikese tähe...

Tuli vihm,
Tuli lumi,
Tuli aeg,
Ja see ära suri.
Mina aga magasin.
Unemaailmas uitasin.

Pöörduvad vist tuuled,
Ning ärkad, kuuled,
Et vist midagi tegema sa pead.
Keha vaikselt püsti vead.
Kuuled kohatuid lauseid,
Haigutad,
Ning hambad pesed.

Ärkan,
Kuid magasin ma maha,
Oma terve aja.
Olin mujal ära.
Kui käis siin see lõputu müra.

Kas sa kuulsid
Viimase peo uudiseid?
Kas olid seal,
Ma ei mäleta enam.

Sixpackist ju puudu jäi,
Ja poolene jäger oksele ajas.
Ärkasin aias,
Mitte majas.

Kas mäletad mida tegi Seego,
Timukas ja saag?
Kas olid seal,
Kõva pidu oli seal.

Hommikul oma sisemuse
Ilusti õue oksendasin.
Ei mäleta,
Nii teised rääkisid.
Oli lahe pidu.

Aju omas marinaadis,
Kulutan veel ära.
Olen pärast sedagi veel ärkvel,
Kui silmist kaob mul aru ja sära.

Mis, küsib oma peaga.
Kuis nii sa siis elada ka võid...
Kas siis oksendada pole lahe
Kas mällar pole kihvt?

Järgmine reede,
Kõvem pidu.
Liiter viina näkku
Ja oksendad jälle seinad täis.

Tähistaevas,
Kuu valguse taustal,
Näen pilvi mööda kihutamas.
Öö vist tulemas on jahe.
Ronin kiirelt tuppa.
Ronin voodi.

Ja taevas näen neid 
Pilvi,
Minema ruttamas siit.
Kust te lendate?
Kas toote terviseid?
Miks te vaikite kõige selle taustal..

Torm vist vaikselt tõusmas on.
Tunnen oma kontides 
Juba ilma muutust.
Kuu veel paistab,
Mõtleb nagu minagi,
Kohtadest kaugetest.
Kas ilusam ilm,
Seal olla võib.

Pilvekesed,
Väiksekesed ja päris suurekesed.
Vist teiega ma põgenengi ära.
Minema siit ma läen,
Ja uusi kohti avastan.
Pilvekesed väiksekesed.
Oodake mind veel täna õhtul.
Mõtted sean juba valmis,
Ja kohe tulengi.

Täna õhtul tuul vist tärkab.
Ja olengi ma läinud siis kui ta ärkab.
Uusi maid ma avastan.
Uusi unelmaid ma vabastan.
Siit ma läksin ära.
Leidsin mujalt, oma maailmasära.

Eks meil kõigil,
Ju tükike lootust vaja.
Et silmanurgast, pimeduses,
Järgmine pisar alla ei saja...

Keegi ei vaata, keegi ei näe.
Kuid ikka ette panen käe.
Ka minul vahest maailm kokku kukub.
Järgmine armas soov külma ilma hukub...

Maski jälle maalin pähe,
Et mul läheb hästi, ja mitte vähe.
Hing on rahul selle armsa eluga.
Selle kuradi haige lõpmatu meluga.

Kiirustame nii, et unustame elada.
Kõiki neid probleeme ei jaksa ju kaasa vedada...
Aga edasi me aina läheme.
Õnne tunne nii vähene...

Täna õhtul miskit taevast alla sajab.
See pole vihm, vaid armastus mis lootust vajab.
Ning igal õhtul, vaikselt pisarad,
Oma keeles mulle vastu kisavad.

Kas ma võiksin ennast katki lõigata,
Et mu süda saaks kõlavalt hõigata?
Oleks vaja vaid ühte sõbralikku paid,
Tookord sa veel sellest aru said...