Vaikselt vaikselt ukse avan,
Kuigi tean, et siin polegi nii palav.
Vaatan välja,
Ning tunnen vaikset tuulepuhangut.

Selga kõdistab see mul.
Oh seda suve,
See ju nõnda hull.

Käe vargsi ette sirutan,
Päike tasa aga targu mind soojendab.
Tasa, nii tasa,
Nahk pruuniks muutub vaid.

Tuul vaikselt puude latvu silitab,
Nõnda inimesi randa meelitab.
Kaugel kaugel on vihmapilved.
Naerulsui on inimeste ilmed.

Oh päike oh päike,
Võta mind veel!
Nii kosutav on sinu keel.
Las ma sinus vaikselt leban.
Varju kaugemale nihutan.

Küta kuumaks minu keha.
Sa ju tead, et mulle meeldib seda teha.
Tee mind ilusaks.
Tee mind õnnelikuks.
Tõsta mind harjale,
Ning ära mind alla viska.

Nii kaua kui rohutirtsud,
Õues tirtsuvad veel,
Püsib rõõmus ka minu meel.

Nii kaua kui rohi on veel roheline,
Arvan et maailm on lausa imeline.
Nii kaua kui päike veel soojendab minu põski,
Arvan et naeran ennast lausa lõhki.

Oh suvi,
Miks nii kiirelt kaotad sina huvi,
Põhjalas meie vastu siin.
Talv – see on ju tohutu piin.

Suve viimane päikesekiir,
Sind ootan mina siin.
Suve viimane soojem ilm -
Sinust valmib vaimusilmas mul üks film.

Palun,
Ole siin,
Hoia oma sära.
Palun,
Ära mine ära.

Las ma sind veel kallistan,
Ennast talveks ette valmistan.
Anna aega,
Atra seada.
Anna armu.
Vist hakkan kasvatama ma karvu...

See maailm,
Vist ikka pole minu koht.
Mõtted kaugele aina kaovad nad.
Aga ikka istun mina siin,
Üksinda...

Miks nii raske,
On hüpata sinna unede maailma,
Mõtete maailma jääda vaid?
Miks ma orjama siin selles maailmas pean?
Päeva lihtsalt mõttetult jälle õhtusse vean.

Oh, päike,
Palun näita mulle teed,
Sinna kus on parem paik.
Paika kus on helgem helk.

Siin olles lihtsalt halliks muutun,
Paremaks ei muutu vist miski.
Päev päeva järel,
Liiva sisse vaid vajub.

Mis on seal teises maailmas,
Nii head?
Kas seal teises avaruses,
Tõesti parandan kõik oma vead?

Vastust ma tõesti ei tea,
Aga miski sinna poole ikka veab.
Tahan olla vaba,
Et töösse poleks uppunud mina üle naba.

Eks me lihtsalt tänapäeva orjad oleme,
Raha järgi orjame.
Palun veel kord vabandust.
Andke mulle vabadust!

Meri,
Sinust on vist sündinudki minu veri.
Ei tahaks ainult istuda maal,
Vaid hulpida vees nagu vaal...

Meres on minu juured,
Seal,
Kus puhuvad külmad Põhjala tuuled.
Sinuta ei saa ma olla,
Sinuta pole mingit korda...

Sinakas hall,
Silmapiiril ümmargune kui pall.
Sind ma aina igatsen,
Sinust jutte jutustan...

Kusagile kaugele sisemaale ei taha ma minna.
Sest alati ikka igatsen tagasi sinna,
Kus meri vastu kaljusi peksab vaid,
Kus meri eraldab mitmeid maid.

Süda mul tuksub lainetena,
Samas rütmis laevadega.
Sinine meri,
Mu sinine veri...

Kui ükskord saab minu aeg ka läbi,
Nagu sügisel kuuselt kukkuv käbi,
Siis mind enda embusesse võta.
Tõsta mind üle enda õla.
Et mu haud oleks ilmatu suur ja lai.
Ning lained mulle teeksid pai...

Vihma vaikselt maha kukub,
Tigu vist sinna sisse ära upub.
Rohutirtsud jäävad vait.
Kibedamaks muutub sügisemaik.

Nii vihmapiiskades istuda võiks lõpmatuseni.
Või võib olla vähemalt seni,
Kuni päike jääle kuivatab mind.
Pühib ära eelmise päeva piisad.

Üksindust,
Pudelisse ei peida.
Isegi siis,
Kui viskad selle vastu seina.

Veel üks tilk,
Ning hägusemaks muutubki su pilk.
Keda huvitab sinu hingevalu,
Keegi enam ju andestust ei palu...

Oled tore,
Oled kole.
Kedagi see ei huvita.
Vahet lihtsalt pole...

Kinni hoian hammastega,
Nüüd vist joongi juba lammastega.
Alla ma ei anna.
Kuid see jää vist enam ei kanna...

Kohe vist kukun,
Oma unistustesse upun.
Keegi mind seal ei oota,
Muutust paremuse poole pole mõtet loota.

Anna andeks,
Siis kui minu keha muutub kangeks.
Proovisin head.
Kuid läks ikka nii nagu tead...

Shh,
Kuula salaja,
Sõnu, mida ei taha öelda ma
Ole tasa,
Ma seda ei taha,
Et sa teaksid,
Et sina oled see paha.

Et sina oled see,
Kelle pärast olen valmis minema,
Maailma lõppu.
Sinna maani,
Kust minust ei kuule kippu ega kõppu.

Et teeksin kõik,
Mida võiksin ma,
Et kuidagi moodi tuleksid tagasi sa.
Unusta palun mind.
Ei ole nii kõrge minu hinge hind.
Et tuleksid tagasi,
Seda ei tahaks ma ka mitte vägisi.

Naerata nüüd jälle sa,
Mu kallis,
Mitte minu
kallis.
Edasi lähen mina,
Maailmas hallis,
Kuid see pole sinu teha.
Sina ei jätnud mind kunagi maha.
Sa ei lubanud ju midagi.
Kui süda loll ju on,
Nagu mõttetu sinine kärnkonn.

Vabandan veel kord,
Oma sõnade eest.
Vist tuli see sulle nagu välk,
sinisest veest.

Miks nii raske on sulle kõike seda öelda?
Ja jälle mitme riimi seda mõelda?
Vist mitmeti olen nõrk.
Ning läbipääsmatu oli vast see imeline võrk.

Ära pane tähele,
Et seegi kord jäin nõnda vahele
Vahet pole,
Et armastust pole.
Armastus sinus ei põle,
Vaid vist üksindus kõle.

Vist midagi ei mõistnud mina
Teatris vist ammu langes see esilina.
Süda mul veel esines,
Mõtteid ette rakendas.

Läbi kõik,
Enne kui tuli kaotus,
Enne kui tuli võit.
Puhkan vaikselt mina nüüd,
See vist mu viimane hinge hüüd.

Miskit ei tunne.
Kõik on helehall.
Löö mind kirvega pähe,
Kõdista mind surnuks sa.
Mitte kui midagi, ei tunne ma.

Kas nüüd olen jõudnud sinna,
Kuhu kunagi ei tahtnud minna?
Kas see ongi põrgu?
Kas peaksin hajali ajama omi sõrgu?

Või olen ma taevas,
Päris kapten väikses laevas?
Kes küll puudutaks mind,
Ning ärataks üles sellest.

Ütlematust olemisest.
Või mitte-olemisest.
Kus on tõsi?
Allavoolu ta vist läks nagu vesi...

Kus on põhi?
Kus on taevas?
Kus on olemus...

Löö mind korra veel,
Võib olla üles siis ärkan.
Kõik vist uni on...
Ja mina olen see imelik roheline triipudega konn.
Ära jää palun väga kauaks.
Muidu see koht siin,
Muutubki vist hauaks...

Krt,
Ära kaotasin selle kasutusjuhendi,
Isegi selle kokkuvõtva lühendi.

Kus nüüd siis tean,
Kuhu minema pean?
Mida tegema,
Ning kellega rääkima?

Suuna kaotasin,
Kompass puudu.
Ei tea kas seda ka kasutada oskaksin.
Tänasel õhtul

Kõik on pime.
Suve viimane külmus
Mind vist pigistab.
Mõistus veel mõtleb,
Ning vaikselt higistab...

Kus on kuud,
Kus on tähed?
Miks mina siin olen.
Kuhu sina lähed...?

Kogu see elu,
Vist ülepeakaela on kasvanud.
Kus oli algus,
Kus on lõpp.
Kus on rahu?
Kus oleks hea,
Kus poleks hingevalu.

Tahan silmad sulgeda,
Ning rõõmsalt üles ärgata.
Teades, et pole häda,
Pole viga,
Naeratav nägu minu eest hoolitseb.

See masin katki on läinud.
Parandasin,
Juppe üle jäi.
Neid ühendada proovin,
Vist on hilja.

Täna puhkan.
Rohkem ei mõtle.
Olen vait,
Midagi ei ütle.

Ära ütle mis on hea,
Ära ütle, et tegin jälle vea.
Ära ütle, et kõik on paha.
Seda ma tõesti teada ei taha...

Ära vaata mind sellise pilguga.
Ära võrdle mind mingi sitase silguga.
Ära karju minu peale,
Ära näpuga kogu aeg näita minu tehtud veale...

Ütle mulle midagi head,
Ütle, et olen parem kui kõik need sead.
Ütle minu kohta midagi võluvat.
Ütle minule midagi lihtsat ja ilusat.

Ütle mis on maailmal viga.
Ütle miks sa oled alati selline siga.
Ütle miks lootust pole antud.
Ütle miks vaenu on alati edasi kantud.

Anna mulle andeks,
Anna et ma enam tagasi alla ei langeks.
Anna et mõistust oleks mul
Anna, et ma poleks enam nõnda hull...

Võta kinni minu käest,
Vii mind üles sellest mäest.
Anna mulle andeks..
Et mu süda ei jääks enam külmaks ning nõnda kangeks.

Tasa.
Päike loojub maja taha.
Kätte on jõudmas öö,
On lõppenud selle päeva töö.

Minemas on päikseke,
Nii teeb ta teed õhtule.
Terve päeva oli ta kõrgel taevas,
Nii ta endale seda auku kaevas.

Vist pean nüüd natuke puhkama,
Et saaksin unede maailma rännata.
Sulgen oma silmad,
Võib olla on seal ilusamad ilmad.

Päikseke, head ööd.
Mõmisen sulle veel enne kui mul pildi tasku lööd.
Aeg ongi mul nüüd vist minna.
Kaugele, ilmselt kuhugi sinna
Kus kõik on pea peal.
Ning tegemata jäävad vead.

Puhkus,
Miski sind vaikselt minema uhtus.
Sekund tuli,
Ja sekund läks.
Aeg muutus aina lühemaks.

Tundus,
Et sind on küllaga.
On aega ringi tõmmata ning hullata.
Kuid kadunud sa nüüd ju oled.
Kauge nagu kevadine lumi.
Miskit läks,
Ning miskit tuli...

See mõttetu argipäev,
Mind ükskord hauda aeb.
Tahaks välja,
tahaks rahu.
Rohkemat ma tõesti ei palu...

Tean,
Mis ikka virisen.
Vaikselt ju tegelt ikka hingitsen.
Aga midagi paremat tahaks.
Seda ei paneks ma üldse pahaks.

Kust leida elu hea?
Vat seda kahjuks ma ei tea.
Kust leida elu, parem?
Oleks pidanud alustama vist selle kooliga natsa varem.

Mis ma halan,
Mis ma kurdan.
Üks kord kindlast veel läbi murran.

Tuleb veel kord see parem päev.
Kui aeg nii vargsi mööda läeb.
Kui võin istuda ma rahus,
Lainetes ja merevahus.