Vaikus,
Seda igatsen ma.
Vaikus,
Seda vajan ma taas.

Kogu maailma lärm,
Ning minu peas see meelehärm,
Mind tihtipeale segavad.
Mõtted krussi ajavad.

Tahan kaugele ära,
Seal kus on soojem päikesesära.
Seal kus vaikus on jõus,
Ning vaikne on hommikune tõus.

Ära küsi
Ära hala.
Ei kuule siis sa ühtegi vastusepala.

Lihtsalt kuula...
Vaikne tuul,
Ning kauge linnulaul.
Vaikus ja meelerahu.
Muud ma sinult ei palu...

Vaikus,
Kord leian su sealt,
Ilmselt kusagilt teise saare pealt.
Vaikses kaluripaadis.
Rannakõrtsi õluvaadis...

Vaikus,
Minu tulevane paikus.
Koht kus lihtsalt olla,
Võid mulle sinna külla tulla.

Vii mind tagasi sinna aega,
Kui arvasin et iga kell pääsen tagasi sinna aeda.
Kus puud on alati rohelised,
Ning marjad tunduvad nõnda imelised.

Silmad sulen ning aita,
Vii mind tagasi sinna imelisse paika.
Kus alati võisin olla rahulik,
Mõtetes ning õnnelik.

Arvan,
Et mind kunagi ei maeta,
Korralikult sinna kiriku aeda.
Oma tulevikku ju tean.
Iga päev sammud sinna poole sean...

Veenides mul voolab see veri,
Kuid kuidagi, millegi pärast, miskit paremaks ei keri.
Ka suve soojemal päeval,
Tunnen nagu põhjalas jäisel laeval.
Kas on veel kusagil tagasitee?
Kohta, kus leiaksin enda eluvee...

Mõtle, mõtle,
Sekundi veel kõhkle.
Aeg sind ju lükkab tagant.
Ka siin ei saa olla nii sama lihtsalt, vabalt.

Kus on see koht,
Kus minus sirgeks tõmbuks see haige lohk,
Mis rahu ei anna,
Mis ilusaid mõtteid ei kanna...

Las tuul ravib mind.
Vaikselt külmaks muutub mu hing.
Ei tunne ma enam siis valu.
Ega kedagi endale appi palu...

Millalgi tuleb see päev,
Kui külge panen ma käed.
Pilk siis tuhmub,
Ning vaikus selle valu kaugele uhtub...

Tasa,
Kas seda kuuled?
Varsti puhuvad siin augustikuu tuuled.
Lihtsalt mälestus sellest suvest,
Mingi kild sinu eilsest unest.

Puhkama nüüd ma heidan
Mõtetes veel kusagil kaugel seisan.
Kuhu kadus jällegi kogu see aeg?
Varsti jälle pruunides värvides seisab mu aed.

Jaanipäev ju varsti tulema pidi.
Ning ma lootsin,
Ning lootust hoidsin ma endale ligi.

Tuul vist vaikselt põhja poole on pööranud.
Rahvas ei näe, vist pole kunagi kuulanud.
Mis see ilm...?
Väsinud on nüüd isegi minu silm.

Kiliseb, koliseb,
omaette toriseb.
Aeg tükkidena maha variseb...
Aed täis saab lehepuru,
Ning sirel võtab jälle oma jäätunund jäiga kuju.

Kas sa tead,
Kus asuvad minu vead?
Kas sina tead,
Mis on minu küljed head?

Vist lihtsalt mõtlen liiga palju,
Räägin tobedaid nalju,
Soojendan õhku.
Pea täis sodi ja põhku.

Kas sa tead mis teeb mulle valu?
Mida teeksin ja mida minult kunagi ära palu?
Kas tead mis mõtteid ma kunagi ei mõtle,
Ja sõnu, mida välja ei ütle?

Kas keegi teab,
Miks elu mind kreeni veab...
Elu ju üksik päris pole,
Kuid siiski tundub nõnda kole.

Puudu miski on.
Miski olemata on...
Ma ju ei nuta.
Kuid õnn mu hoovis ennast ka ei peida.

Järgi on jäänud rõõmu püüd.
Mõned mõtted,
Ning vali hüüd.
Kes seal oleks?
Et minul ka üks kord parem oleks...

Olen purjus, seda tean.
Seda kaigast kõrvale ikka veel vean.
Ära karda,
Mõistus ammu läinud.

Ja siin ma olen,
Pea segamini,
Mõistus ammu läinud.
Kuid põhjust veel tean,
Küsimus on meelest vist läinud...

Pisarad?
Ah, kes neist ikka enam hoolib.
Ainult saatus endale vist teid neist voolib.
Mina ja sina,
See on jama.
Saatusele täitsa üks ta puha kama.

Aga mina olen teisest puust.
Lihtsalt tavaline inimene,
Lihast ja mõnest kõverast luust.
Mina arvan,

Pisarad.
Mis me neist.
Neid huvita ju muu,
Kui ainult valu.
Mind nad üksi ei jäta.
Elu on karm
Ja siis sa sured.

Sinna kaovad meie maised mured...

vist kaugele see kõik on läinud.
Mõtted siin,
Osad läinud.
Osad seal,
Osad siin.
Mõttetus.
Ja mõtted, uus.

Ciao bambino..

Kui ma kirjutan,
Mõtte mõlgutan.
Sellest sulle teada ka annan.
Kas olen paha,
Mõttetu mees, mingi vastik vaha?

Vabandan,
Sest selline vaid olen.
Ilmselt mõttetu ja kole...
Hing on haige.
Maailm pole lihtsalt valge...

Sirutan välja oma käe.
Et keegi siia tooks oma võluväe.
Seda ei usu,
Kuid ka seda ümber ma ei puhu.

Kes muu siin ikka,
Sööb seda sama sitta.
Kui mina,
See suur motherfucking viga.

Tule ise.
Ela minu elu ise.
Tean,
Sul puuduvad need samad vead.
Seda tean,
Kordama seda sa ei pea.

Aga üksi nutan.
Ainult seda suudan.
Ära palun siia vaata.
Tean.
See mõttetu ju on.

Aga elu on lits.
Nii et võta veel üks väike pits.
Ole palun siin.
Minuga.
Olen väsinud.
Kuid ei taha olla üksinda.

Õigus.
Keda see ikka huvitab.
Vabandan.
Et lolle küsimusi esitasin.
Vabanda,
Et pisaraid valasin.

Mõttetu ju see kõik.
Ka see väike tõik.
Et sa mulle tõesti meeldid.
Viga vist jälle minus.
Sori.
Rohkem ma ei selles asjas ei sori.

Taas akna taga vihma sajab.
Tunnen et keegi abi vajab.
Aga mina mingist ümmargust mulli ajan...

Mul ju pohhui,
Mis mujal toimub.
Pea asi,
et endal hästi ikka läheb.
Mis muudel viga on,
Nende viga ju on...

Isekus,
Vist minu elu tuletus.
Kust ta tuli,
Seda ei mäleta.
Kuid siin ta on.

Kes mind aitas,
Kui elu kraavi mind ajas??
Kas mitte üksi polnud.
Pinnale tõmbasin end.
Mis oli selle kõige hind.
Mis oli selle hind...

Kümme aastat üksindust,
Nüüd vist on möödund must.
Põrgu tagasi minna ei taha.
Kuid vähemalt teda tean.
Pole nii paha...
Enam mitte.

Viha on tulnud,
Viha on läinud.
Rahu vahe peal,
Täitis mind
Aga ikkagi pole siin sind...
Mis on ühe perses hinge hind...

Mis see homne ka head võib tuua?
Mis homne päev võib head luua?
Minule,
Kui kukkunud hingele.
Midagi enam vist ei oota.
Pole kedagi,
Kellele enam loota.

Varsti kukun,
Ja hävin.
Aga see ei üllata mind.
Enam mitte kaua.

Kes küll minust hooliks,
Terve inimese jälle vooliks?
Hoian kinni nööri jätkest,
Mis kaela koomale tõmbab.

Tunnen et lämbun,
Kõik silme eest kiirelt läbi läeb.
Kiirelt lõppeb jälle järgmine päev...

Kus saaksin hingata,
Rahulikult mõtteid mõtelda.
Olla mina.
Ning kus oled sina...

Kinni ma kasvan,
Nagu must asfalt...
lohisen,
Vaikselt midagi pobisen...

Hoian veel kinni,
Omi väikseid silmi.
Natuke abi palun.
Muidu olen kadund...

Kes küll minust hooliks,
Terve inimese minust vooliks?
Või ongi läbi see aeg.
Järgi on jäänud ainult vaev.

Kustub päev,
Kustub süda.
Järgi ei jää,
Miskit püha.

Maailm,
Sind ma vihkan.
Kuid nüüd lihtsalt pikali ma heidan.
Kõigest lihtsalt väsinud.
Vist mõtlen, ning istun...

Tuleb tuul,
Ja puhub ära
Selle maailma kära.

Maailm,
Sind ma igatsen.
Põlgan, ning sigatsen.

Ma oksendan sinu näo täis,
Täpselt nii nagu mõttes käis.
Luba olla parem,
Kuid hakkan jooma hoopis varem.
Ära naera,
Nii kergelt ei pääse sa taeva.

Maailm,
Homset kardan.
Mõtlen ja puudutusest kohkun.
Hoian kinni kusagilt,
Millestki mida ei näe.
Tunnen vaid et kannab mind.
Vaikselt kusagile,
Natukene edasi.

Ära karda,
Ei aja ma seda varda.
Ootan lihtsalt,
Mõtlen,
Ja ajan asjad korda.

Väsinud,
Nüüd puhkan veel.
Varsti olen jälle kusagile teel.
Maailm,
Aru ma ei saa.
Vist ei saa ma olla sinuta...

Ma tean,
Ma tean,
Sellest jälle ennast vist läbi vean.

Ma tean
Ma tean,
Sammud jälle edasi nüüd sean.
Ära räägi sellest enam mulle.
Lihtsalt vastu karjun nüüd vaid sulle.

Ma tean,
Ma tean,
Vist jälle viltu vean.
Maapind läheneb.
Kõrgus väheneb...

Seinad mulle peale kukuvad.
Näed kõike seda.
Miski on mäda...
Miski on vale.

Ma tean,
Ma tean.
Proovin,
Kuid samme edasi ei sea.
Jalgu jään.
Siia jään...

Korraks sulen silmad,
Lootes,
Et avades on ilusad ilmad.
Suu korraks sulen,
Mõeldes et korra veel tagasi vist ma tulen...

Ma tean,
Ma tean.
Sammud edasi ma sean.
Vait ma jään.
Siia jään.

Lõuna tuul vist lõppes,
Nii ma olen, kogu elu selles õppes...

Juuni,
Ta tuli ja ära suri.
Silmad avasin,
Ja alles siis avastasin.
Läinud oli ta.
Varsti on läbi suvi ka...

Aeg, kus sa lendad?
Kus sa lõped, kus sa algad?
Võta mul käest,
Ära tiri mind.
Oota korra,
Oota kaks.
Ära anna mulle jälle üks kõva laks...

Näita mulle päevi ilusaid,
Mitte lihtsalt mööduvaid.
Ole korra siin.
Ära ole lihtsalt mööduv piin.

Ootame,
Las me puhkame.
Ümber ringi vaatame,
Ning silmad avame.
Päike on hea,
Kuid loojudes tegi ta jälle vea.
Päeva ta õhtusse viis.

Tuleb päev,
Tuleb öö.
Tuleb järgmise päeva tegemata töö.
Plaanin ilusat homset,
Tahan sellest teha endale kommet.
Kuid kukun tagasi,
Nagu alati.

Aeg, korraks palun peatu.
Tean, et pole ma päris veatu.
See on minu hinge püüd,
See väike abi hüüd..
Palun andesta.
Mind jälle vangista...