Kui palju on palju,
Ja kui vähe,
On vähe.
Kus on piir,
Kus sünnitame uue tähe..

Hingatava õhk,
Vist pole algus,
Pole lõpp.
Ja talla alune maa,
Pole palju midagi ka...

Siit homseni
Aeg on mõõtmatult pikk.
Ja eile oli eile,
Nagu üle üleeile.

Kus üldse on see piir?
Kas kevadine päiksekiir,
On heledam kui talvine silmapiir?

Kas puudutus,
Mis halb on,
On teist moodi
Kui hea?
Kas pimeda tarkus
On halvem kui nägija?
Vastuseid ma vist ei tea...

Kes neid unenägusid,
Minu pähe küll topib?
Kes seda reaalsust, peale sunnib?

Kus on algus,
Kus on lõpp...
Kes räägib valet,
Kes räägib tõtt...

Kus oleks parem?
Või oli see kõik kunagi ammu,
Palju varem...
Vastuseid vist lihtsalt ei tea...

Lõpuks olen tugev,
Lõpuks silmad avan.
Vaatan seda maailma,
Nagu ta on.

Enam ma ei karda.
Enam rohkem ma ei mõtle.
Sinu naeratus mind külmaks jätab.
Kuigi kübeke
Vist veel soojake.

Omad silmad avan.
Kõike selgelt näen nüüd ma.
Jalad kõhu alt välja välja ajan,
Ning sirgu ajan.

Su naer mu kõrvus,
Ikka helgib veel.
Kuid vastu seda seina,
Enam ei jookse ma.

Mine,
Ja ole kus sa oled.
Sind valmis armastama,
Olin ma.
Mis ime mänge mängisid sa,
Kunagi teada seda ma ei saa.

Jälle kogun siis jõudu,
Ning õnnelikuks jälle saan.
Ilma sinuta.
Keegi teine,
Mu südame naerma paneb.
Mida homne toob, seda ei tea.
Kuid kindlalt tean, et lõpetan selle vea.

Finally I have opened my eyes,
And now I have seen your lies.

Your innocent smile,
Was leading me on,
All along.
That smile paved the way
Straight through my hell.

Your innocent smile,
Was not so innocent after all.
Though in my mind,
You still run away.
I a special way,
I guess I still miss you a bit.

Through the bits and pieces,
Through the rain and the neverending pain,
I can open my broken heart
And my eyes.
You are not here no more.
You can't touch me
No more.

Find yourself another prey.
I am not here to stay.
Kill him with your laughter
And your kindness.
For him there is no way out.
It is all hopeless.

Thank you fall,
For leading me on.
Thank you cold september rain,
For truly understanding the game.

I walk alone,
I walk on.
I have made truce,
With my history.
Though your smile still haunts me,
I know I had to let you be.
So this is good bye.

Esimesed sügistuuled,
Täna juba puhusid.
Esimesed sügisvihmad,
Lehed alla uhusid.

Seda lõhna kohtan õhus.
Mõrudat maiku tunnen suus,
Tunnen kõhus.

Elu puudes seisab viivu vaid.
Siis tuleb sügis,
Ning valdab neid rohelisi maid.

Aknast vaikselt välja vaatan,
Suve viimasest mälestusest veel kinni haaran.
Kuid kõik ju siin kaduv on.
Tuleb sügis,
Tuleb tali,
Tuleb külm,
Suur ning vali.

Kõik nii kiirelt ju mööda läeb.
Seda kinni ei anna hoida mingid väed.
Oled pahur?
Ole rahul.
Sügis sind ju omaks võtab.
Las see külmus sind ka külmetab.
Erksaks teeb ta meeled.
Suleb suu,
Ning suleb keeled.

Külm sügis, ütle oma nimi.
Võta mu hing,
Kui viskan kivi.
Ole armuline minule.
Siis luuletuse
Kirjutan just ma sinule.
Jäta mind sa rahule,
Aja hoopis meri vaikselt vahule.

Sest see ju sinu aeg nüüd on,
Magab karu,
Magab konn.
Karasta nüüd minu hing.
Just lõunasse vist lendaski
See õblukene lind...

Võta kinni minu käest.
Sinust hoian siis kinni kõigest väest.
Julgelt sulen ma oma silmad.
Tulgu või lumi,
Ja külmad ilmad.

Siin ma olen,
ja unustan oma elu.
Paha enam pole,
ja kadunud on melu.

Hoia kõvasti minust kinni.
Suudle mu käsi ja mu silmi.
Ära minust enam lahti lase.
Sina nüüd oledki minu ase...

Las need külmad tuuled puhuvad.
Las pahad keeled reedavad ja rõhuvad.
Nüüd ma ju olen siin sinuga.
Elada ei saaks ilma sinuta...

Enam homset ma ei karda.
Tänane meil siin on vaid.
Homme söögu meid või haid.
Lõpuks olen kodus,
Mõistmine ja hoolus.

Võta kinni minu käest.
Sinust hoian siis kinni kõigest väest.
Julgelt sulen ma oma silmad.
Tulgu või lumi,
Ja külmad ilmad.

Siin ma olen,
ja unustan oma elu.
Paha enam pole,
ja kadunud on melu.

Hoia kõvasti minust kinni.
Suudle mu käsi ja mu silmi.
Ära minust enam lahti lase.
Sina nüüd oledki minu ase...

Las need külmad tuuled puhuvad.
Las pahad keeled reedavad ja rõhuvad.
Nüüd ma ju olen siin sinuga.
Elada ei saaks ilma sinuta...

Enam homset ma ei karda.
Tänane meil siin on vaid.
Homme söögu meid või haid.
Lõpuks olen kodus,
Mõistmine ja hoolus.

Puhka,
Aju.
Pildi tasku löö.
Taju.

Lase lahti,
Kui kord saad mahti.
Vaata mis on edasi,
Vaata kes oli tagasi.

Võta väike puhkus,
Pärast seda kui kõik nüüd luhtus.
Mine ja reisi.
Ära mõtle,
Ole kreisi.

Puhka,
Aju.
Kusagile kaugele,
Mine ja vaju.

Vaata läbi vaimusilma,
Muutuseid ja imelist ilma.
Seal kus on tähed,
Sinna sina lähed.

Sügis tulemas on taas.
Tunnen kuidas värav avaneb taas.
Julgelt edasi astun,
Korra veel tagasigi vaatan.

Anna jõud,
Anna mõistust.
Anna und
Ja anna julgust.

Tasa tasa,
Neid jutte kuulen nüüd jälle ma.
Pea on täis värve,
Ning imelisi mänge.

Üle paku astun taas.
Ning uusi asju mina loon,
Nagu täitsa segane loom.

Suvele head aega ütlen.
Puhkamisest nüüd ma puhkan.
Loojaks hakkab minu käsi.
Loomast tema vist ei väsi.

Anna jaksu,
Anna jõudu.
Anna mõistust,
Mitte vastu lõugu.

Õunad punased varsti on.
Aeg on minna.
Üle paku astun ma.
Kogu see maailm tundub nõnda
Uskumatuna...

Kas seal väljas on ka midagi muud?
Või suudlen taas kord seda kuud...
Kaugel oled,
Käed ümber sinu panen ikkagi.

Sinu järgi ma käe sirutan,
Kuid sinuni ma ei ulata.
Alati haardest väljas pool.
Nii terve, kui ka pool.

Tean et unelm oled vaid.
Sa ei käi mööda samu maid,
Kui mina siin all.
Öö on pime, ja päev on hall.

Laulu sulle kirjutasin,
Seda tõlkis minu armas trükimasin.
Kas sina seda kuuled?
Või on liiga nõrgad minu huuled...

Sinust mina unistan.
Vaikselt oma ette sosistan.
Aga sa vist teagi, et mina olemas siin olen.
Räägin ja räägin kuid ilmselt üksi ikka suren.

Paita korra mind palun veel.
Siis on parem, ning olengi juba teel.
Kallista mind veel korra mu arm,
Et elu ei tunduks nõnda karm.

Paista korra veel minu peale.
Unusta halb, ning panusta heale.
Sind ma ikka igatsen...
Kuid üksi omaette ikka sigatsen...

Kas sa kuuled?
Nüüd vist põhjast puhuvad need tuuled.
Suvi on läbi.
Sai läbi, kukkus nagu käbi...

Kas sa kuuled?
Ikka veel nii punased on sinu huuled.
Sind ma ootasin terve suve,
Vist pean veel ootama ära selle lume.

Kas sa seda kuuled?
Need silmad,
Nii suured nii suured...
Sind ma uudistan.
Sind ma himustan.

Kas sa kuuled,
Ära pööranud on need tuuled.
Eilsest pole jälgegi.
Päevad mööda saadan kuidagi...

Ütlemata sõnu ma kuulen,
Tegusid ma näen.
Ja sügis leiab mind üksinda,
Lootusetu ja ikka lollina.

Siin olen olnud,
Nii mitmeid kordi.
Näod vaid vahetuvad,
Jutt jääb samaks.

Kui igav võib see kõik olla.
Iga nädalavahetus sama asi.
Naeran ja jutustan,
Mõistuse koju unustan.

Mis on tähtis?
Mida õnn tegelikult tahtis.
Taevas tähed on.
Sealt nad alla vaatavad.
Meid nad näevad.

Mis mõtlete teie seal?
Kas kunagi ka kass on peal?
Või kõik on hästi.
Kõik lausa ilusasti.

Väsinud ma olen.
Midagi uut tahaks vist.
Kusagile mujale...?
Mingile teisele majale...

Head aega,
Selgelt näen seda uppuvat laeva.
Siia kauaks ei jää.
Päästepaat ju olema peab kusagil.
Muidu varsti leban ma seal kaugel kividel.

Enam ei naera.
Olen vist teel ma taeva...

It was eight o eight.
Five minutes too late.
Just a nitch of time,
But you could not prevent the crime.

What's the matter
After all.
What's the difference,
After the fall.

Who is free,
Of the crosses of yesterday.
Looking and looking,
But still losing your own little way.

Tomorrow will come,
It has not passed yet.
Ten to nine,
You still drinking the wine...

Tunnen kuidas see verre kandub.
Maks lihtsalt täiega andub.
Vaatan käsi.
Maailma vaatamast ei väsi.

Kiireid liigutusi ma ei tee.
Klaas huulteni leiab tee.
Aju kujutelm mingiks muuks nüüd muutub.
Kaugeid lauseid nüüd ainult kuuldub.

Ära vaata mind nii.
Kuigi tavaliselt minagi sind ei vaata.
Õhtu vist eriline on.
Õhus kõike seda,
Mida tavaliselt kainena mõistus ei taha.

Ja ma lähen jälle.
Oma teed.
Sinna kohta,
Kus tõmban lohku.
Ja hommik jälle tuleb.

Ära nuta,
Ära naera.
Ära palun täna näe vaeva.
Selline ma olen mõnikord.