Vaatan seda õhtut,
Ning mõtetesse süvenen.
Istun maha,
Üksi selle laua taha.

Kord me istusime siin armsalt koos.
Kuid polnud vist õnne selles loos.
Kus sa läksid?
Mind nõnda maha jätsid...

Igatsen sinu puudutust,
Nagu taeva õnnistust.
Armastan ikka su naeratust,
Isegi väsinult su haigutust.

Kokku kleebi minu süda,
Vist ikka ei suuda isegi sina,
Seda...

Kahetsust ei tunne ma,
Sest armastasin olla sinuga.
Ahastust ikka tunnen veel,
Sest ei kohta sind oma kodu teel.

Miks sa läksid?
Mind nõnda üksi jätsid?
Tuhat põhjust ilmselt leiaksid,
Ning nende pärast mind uuesti maha jätaksid.

Kilde üles siis korjan taas,
Süda tükkideks purunes nagu kristalne vaas.
Tulevik paistab nõnda tume,
Selgi korral olin nõnda sõge.

Andestan, kuid ei unusta.
Edasi lähen, kuid süda ei halasta.
Sinu lõhna linnas tunnen
Ning taas kokku kukun.

Neid tundeid sa ära ei võtnud,
Seda sa ei võinud.
Kergem oli sul ära kõndida.
Vist enam,
Ei tule tagasi sa...