Kuhu on läinud need ajad,
Kuid siiski tunned,
Et kedagi vajad.

Südame sa välja koolitasid,
Need tunded mõistusele loovutasid.
Ratsionaalsus sai võitu,
Ning katus enam ei sõitnud.

Arvasid, et võitjaks nüüd sa jääd,
Ning enam ei näe põletatud maad.
Mõistus võidutseb,
Ning mõistus pidutseb.

Kuid iroonia ei päästnud ka sind,
Lõpuks tuli ikkagi maksta ka see hind.
Tunne siiski üles sulas,
Peast otse südamesse vuras.

Tuli aeg, et liisk langes,
Ning leidsid, et jalg jälle panges.
Kuidas küll sinu valikud alati,
Leiavad lõpu nii kiiresti?

Lihtsalt komistad ja kukud,
Lööd pea ning jälle upud...
Iga kord ju sama lugu,
Selgemaks ei muutu see udu.

Kas millalgi ka midagi head on tulemas,
Või on sinu hing alatiseks tule maas...
Kus on päike,
Kas või hea tunne, väike.

Mis tegema küll sa pead,
Et enam ei korduks need samad vead.
Kas kunagi ka tean mis on õnnelikkuse hind,
Või kas ennem seda kooleb minu hing...