Tehispäike,
Vist päris väike,
Soojendab mu elu nüüd.
Sosinal kostab minu hinge hüüd...

Org vist minust sügavamaks sai,
Kunagi oli kitsas – nüüd meeletult lai.
Kuidas üle saaksin siit?
Kuhu näitab see vale teeviit...?

Tehispäike,
Idast tõusmas vist aasta esimene äike.
Varju kuhugi tahaksin ma,
Kuid kuhu, seda täpselt ei tea ma ka.
Ronin muti auku,
Ning ootama jään esimest kõva pauku.

Päästma siit sa vist mind ei tule,
Sure raisk, sure sure!
Abi vist on ammu läinud.
Ilmselt olen nõnda alla käinud...

Tehispäiksekene,
Ise kauguses ja nõnda väiksekene.
Romulast tõuseb tuhk,
Ning see võõras seal nurgas vist ongi nuhk,
Pääste teed,
On ära uhtunud kõik need veed.

Kes mind siis soojendab?
Hommikul kukelauluga üles äratab?
Kes nüüd mulle teeks lihtsalt pai?
Ning ütleks, võta mult üks sai...?

Äike vist nad ära viis,
Või jooksid nad ära juba siis,
Kui nägid mind labaselt hullumas,
Üle üksiku põllu rullumas?

Olen nad oma pesast ära peletanud,
Poolet nimedki vist unustanud.
Üksi on hea,
Üksi on hea.
Pigista silmad kinni,
Ning vaid seda tea.