Monday, June 23, 2008

Õnnetu armastuse pudelisse peitsin.
Eile kahjuks selle üles leidsin.
Endale vist ei andnud aru.
Järgmisel hommikul paras peavalu...

Tahaks unustada tunded,
Unistused ning ka mõtted.
Aga hing sind igatseb.
Süda sinuta kiratseb.

Alla ei taha see kord vanduda.
Monotoonsusesse valguda.
Tahan olla sinuga õnnelik.
Tahan sind ja see on vajalik.

Üksiku elu,
Täis see melu?
Hommikul üksi üles ärkan,
Patja märga jälle enda kõrval märkan.

Vana ja väsinud.
Järgi vaid räbalad.
Tahtsin kinni hoida unistusest.
Aga leidsin pudeli sisu unustusest.

Igatsust see tappa ei suuda.
Maailmat ka paremaks ei muuda.
Sind ma ikka tahan.
Sind ma ikka igatsen...
Angels,
used to call my name.
They knew me
And knew my game.

Angels,
Used to call my name
Now I'm forever lost,
Lost my fame...

Angels,
Used to show me the way.
I didn't get lost.
I had my own way out.

Now I find the 
Dupmsters, on my own.
Mistakes are bound to happen.

Angels,
Used to call my name.
Now I'm lost,
Lost the game.
Kas sa kuuled?
Väike hääl,
Vaikselt kõrbes sinu nime hüüab?

Vaikne, 
Nii uskumatult vaikne.
Kuid valjemaks ta muutub.
Iga päevaga ta kasvab.

Kaugelt näed,
Sa viirastust vaid.
Ta läbib mitmeid maid...

Sinu nimi,
Sinu nimi.
Ning varsti ta ongi,
Päris sinu ligi.

See mõte lihtsalt ära ei kao.
Kuigi ära pöörad pea ning teed pelgliku näo.
Vaikselt poeb ta selgapidi ülesse.
Istub sulle kuklasse.
Tasa ta sosistab.

Kuid lahti sa enam ei saa.
Mõte jääbki sinna.
Ei mõista sa ennast veel.
Sinna oled alles poolel teel...

Sosistab.
Iga päev ta ju sosistab.
Kratsid kukalt,
Ära ei ta lähe.
Nüüd ta ongi
Vist jäänud sinu pähe...
Mäletad?
Ma kutsusin sind välja
Õhtust sööma,
See oli plaan.

Mäletad, 
Mõlemad me hirmul olime,
Seda oli näha kohe algusest.

Mäletad neid kohmakaid sõnu,
Tagasihoidlikke esimesi ridu?
Kus küll aeg on kadunud,
Või just,
Liiga pikana tundus see.

Kus oled sina kadunud,
Just nagu olid ju siin.
Mis siis muutus?
Et õnne ära lihtsalt uhtus?

Mäletad, me ju naersime.
Naersime ja nutsime.
Mäletad, 
Meil oli lõbus.
Pargis ju kiikusime.

Mäletad neid armsaid sõnu.
Arvasin küll,
Et sind ära ei võlu.
Süda oli krampis.
Ja sind vaid tahtsin ma.
Mitte ainult et hullata...

Mäletan neid aegu häid.
Nüüd kuidagi harva siin sa käid...
Mõttesse lihtsalt üksi jäin...
Mäletad,
Et siin veel olen...?
Luuletajate aeg nüüd on vist möödas.
Tuul lihtsalt läände vaikselt ära pööras.
Inimesed ei lugenud enam luuleridu - 
Arvasid, et need täis liiga mitmeid vigu.

Telekas on parem hoidja.
Stimuleeriv mõtete koitja.
Poodlemine kõigi püüd.
Igatsus ja hingehüüd.

Raamatutes ainult pildid.
Nagu putkades suured sildid.
Jutt sealt seest on kadunud,
Read keegi vist kusagile mujale ladunud...

Poodlemine nüüd on a ja o.
Tarbi, tarbi, ära ise midagi loo.
Minema viska enda mõistus,
Loeb ju vaid su rahakoti paksus...

Kui sa mõtled ning miskitki lood,
Siis sellega lõpuks ennast üles pood.
Loll sa oled, arulage.
Mõistmatu ja täitsa sõge.

Mida täna tahaks osta...
Ei oskagi kohe midagi ju kosta.
Väike tarbimisühiskonna väikene laps.
Mitte nii sama mingi mõttetu aps.
Korvi taas asju täis sa lao.
Võta oma auto ning kiirelt kao.

Raamatutel read on puudu.
Need enam sinna ei kuulu.
Pilte täis on meie lehed.
Neid loevad nii naised, kui ka mehed.

Mõistust enam polegi sul vaja.
See lihtsalt eilse päeva kauge kaja.
Rahakotiraua suu nüüd ava,
Sära! See ongi sinu lava.
Kurbusel on mitu nägu.
Üksindusel mitu tegu.
Valu ainult ei valuta,
Vaid vahest ka armastab...

Sinine meri,
Liialt tuttav 
Nagu endas voolav veri.
Üksikud lained,
Mõningased hetked kained...

Kurbuse mitu nägu,
Nagu metsas istuv kägu.
Kord lähemal,
Kord kaugemal.
Kuid alati olemas.
Sügaval südames.

Valu,
Andeks ei palu.
Ta astub sisse.
Jääb elama su mõtetesse.
Katab elutoas laua.
Ning ettevalmistab vaikselt sinu haua.
Õnnelikud päevad,
Ootamatult nad mööda läevad.
Ootad eest vaid head.
Kuid korduvad vaid su vead.

Tahan murda läbi.
Tahaks olla vaba,
Ning mitte tunda häbi.
Tahaks naeratada.
Täitsa vabalt ning vaevata.

Millal tuleks see aeg,
Kui ei kardaks selja taha 
Vaadata ma?
Pilgu pööran maha.
Olen täitsa vaga.

Õnnelikud päevad,
Uskumatult mööda nad läevad.
Seda tean ma vaid,
Et korduma nad ei kipu.
Olen liiga mitu aastat,
Seda maailma ju laastand.
Kes tahaks parandada
Ühte katkist süda.
Kes tahaks ravida,
Mõttetut joodikut?

Sinu näos näen ma sära.
Palun,
täna ära pööra ära.
Mul on vaja täna sind ju vaid.
Mitte mingeid kaugeid mõttetuid maid.

Ära palun lükka mind ära.
Muidu vist upun ära.
Vesi viib mind allavoolu.
Ning jõest saab meri.
Jah,
Talvine soolane vesi.

Võta kinni minu käest.
Hoia kinni kõigest väest.
Ära küsimusi küsi.
Anna lihtsalt mulle musi.

Las muutun paremaks.
Et valu ei läheks valjemaks.
Viskan katki omad klaasid.
Pudelid ning mõttetud vaasid.
Anna mulle oma käsi.
Ära minusse uskumast sa väsi.
Tahan vaid sind.
Loodan, et sinagi mind.

Tuuled peata.
Et tulevik tuleks veata.
Tee ilusaks need ilmad.
Ning armastusega ava minu silmad.
Viimane õhtu.
Ära liialt kohku.
Aeg ju lendab.
Ja haavad tervendab.

Sa vaatad,
Kunagi seda päeva,
Nagu päeva tavalist.
Ei mäletagi seda,
Et selles oli midagi erilist.

Viimane õhtu.
Ära tõmba ennast lohku.
Las aeg toob,
Las aeg viib.
Oleme vaid hetke siin...

Hommikusära,
Ära peleta seda ära.
Ta tuleb omal ajal.
Siis,
Kui temal vaja.

Viimane õhtu.
Ära liialt kohku.
Ootad päevi tulevaid,
Nemadki ju hetke meiega vaid...

Tänane õhtu.
Ära väga kohku.
Tuleb uusi põnevaid.
Uusi mägesid ja huvitavaid maid.

Natuke veel kannata.
Huulde vaid hammusta.
Sule omad silmad.
Homme ju paremad ilmad.
Suva see maailmakära – 
Sinu päev, lihtsalt sära.

Monday, June 2, 2008

Vist jälle usun ma.
Vähemalt korraks,
Selleks korraks.

Armumine lihtne,
Valu tuleb hiljem

Vist nii mind loodi.
Kisti tundmatuga tundmatusse voodi.

Süda ju enne jääst oli.
Üles ta sulas.

Sügisene aeg.
Üksi on jahe.

Arvasin et haavad enam ei parane.
Aga mul süda on päris kohtlane...

vist ikka armun ma.
Vähemalt tuhat korda.
Ja süda tükkideks kistakse.
Külma jõkke kastakse.
Tule kohal praetakse.
Tuhana põllule heidetakse.

Ja ma tõusen taas.
Ning kukun ja lamangi maas.
Kuni järgi pole miskitki.
Kõik on läinud – suusadki...
Räägi mulle kodust.
Räägi millestki heast.
Räägi sinisest taevast.
Räägi mulle tulest ja talvest
Ja valgest lumest.

Näita mulle õnne.
Näita keelt.
Näita maailma õndla kohti.

Ütle vaikselt.
Ütle kõvasti.
Ütle armsalt.
Sosista vaikselt...

Hoia minust kinni.
Hoia tänast õhtut siin palun veel.
Hoia tagasi oma terav keel.

Las ma unustan kõik muu.
Sulen silmad, sulen suu.
Vaata koos minuga.
Kuu vaikselt tõuseb
Taevas taamal.

Kuula vaikust.
Kuula tuult.
Kuula mind.
Täna õhtul ma vist usun sind...
Rahusta mind maha.
Siis kui ma seda maailma enam ei taha.
Räägi jutte ilusaid,
siis kui põrgu oleme me poolel teel.

Ma ei taha tunda enam valu.
Tahaksin vaid vaadata lohesid ja siblivaid kalu.
Ei tahaks mõelda omi hingepiinu.
Südames uudset triipu...

Tahaksin vist kustutada oma mälu.
Et keegi viskaks mulle pähe suure halu.
Ei teaks ma maailmast kurjast,
ei tunneks ei sõpra ega vaenlast.

Nagu beebi kõike näeksin.
Esimest korda ringi käiksin.
Valu oleks tundmatu.
Ning armastus lõpmatu...

Anna oma käsi.
Ära juhtimast mind väsi.
Hoia meelt mul rõõmsana.
Ei taha surra nõnda üksikuna...

hing mul pese puhtaks.
Silmad armastusega sa ava.
Tundmatut tulevikukava,
hakkaks uurima ma õige vara.
Vaata korra siia.
Vist kunagi olemas olin
kõndisin oma teed liival
ning jäljed uhtus ära meri.

Vaata,
seal ma olin.
Neid radu ma käisin
ja seda teed ma teadsin.

Vaata mind nüüd,
pole jälgegi minust.
Kust sa võtad,
et olemas ma olin?

Olen vist ohe.
Tuules eksinud tuulelohe.
Jäljetult kadunud.
Vist palju on vihma alla sadanud.

See olin mina.
Vaikne sosin.
Räägiksin sõnu kui tohin.
Tuul mind kaugele viib.

Vaata,
olen ainult tasane kohin
mere põhjas kaladega köhin.
Kunagi,
ma olemas olin...
Kui põgeneda suudaksin,
Siis põgeneda prooviksin.
Kuid kinni nagu ankruga,
On mind siia põhja löödud taas.

Lõikaks läbi need rihmad,
Jätaks taha need külmad talvised vihmad.
Ja kaugele kaugele
Ära jookseksin mina.

Mis mul viga,
Ikka karjun nagu siga.
Vabadust,
Iga hinge eest.
Pimeduse varjud,
Siin orus on sügavad.
Must valgus vist ainult
Valgustab seda üksikut rada.

Need sammud on vist
Juba enne astutud.
Seda rada
Vist kunagi unes olen juba näinud...

Päike ju loojus,
Nõnda kaua aega tagasi.
Päevi ja kuid
Pimeduses oleme marssinud.

Kas uus päev,
Ka koidab pea?
Kes seda ütleks,
Vat seda ei tea..

Kas silmad on väsinud,
Seda kõike siin nägemast.
Viinapuu oksad,
Mind maha tõmbavad.
Ja okkaline rada
Mind valust pimestab.

Kas kuuled,
Kas kuuled seda vaikset,
Lehtede sahinat?
Kas varsti siis tõesti
Ma lõpuks ka üles ärkan?

Tasa
Tasa.
Vist polegi enam nii jubedalt paha.
Mõtle
Mis sa mõtled,
Kuid enam ära kahtle.
Ja nõnda tuligi maha see lumi.
Oli suvi, ning see lihtsalt ära suri.
Nõnda tulid külmad ilmad.
Ning taevasse ilmusid heledad silmad.

Krõbe õhk mis mulle vastu seisab,
Ning libe maa mis mu perse leiab
Kui esimest korda maha kukun taas –
Vete kohal vana jäätund kaas...

Krigisevad hambad,
Ning vaesed ajatud lambad,
Mind mõnusalt veel soojendavad.
Ilmad lihtsalt meelt mul morjendavad...

Talv,
Kus jälle tulid nii ruttu?
Mine parem ära – tõmba uttu.
Tahan ainult ilmu sooji.
Päikse käest mõnda kevadisemat tooni...
Vahe peal,
Olin kahe peal.
Mõnikord mõtlesin,
et midagi ka välja ütlesin.

Oh,
Kes teab seda korda,
Kas jälle jõuan läbi murda?
Mis ootab mind seal ees?
Mis on minu seekordne tees?

Vahe peal,
Olin päris üksi seal.
Õhk oli puhas.
Nii nagu ta lubas.

Polnud lähedal ühtki hinge.
Vaikus oli ülivinge.
Pea oli otsas suur ja lai.
Keset põldu oli löödud vai.

Keerutan ja keerutan,
Omi tegevusi meenutan.
Oli see vaikus.
Nagu parim haigus.

Vahete vahel,
Olid peal mul pahed.
Mõistus oli vist kodunt kaugel ära.
Igastahes ümberringi – palju kära.

Ja nüüd,
Vahete vahel.
Olen mitme vahel.
Valin üht, valin teist.
Oi, kui meeldiv see on nüüd teist!

Moraalijünger,
meel nii sünge.
Ära ole nõnda kurb.
Viibutab ka minu enda sõrm.